esmaspäev, 6. oktoober 2008

Milleks meile "Päevakaja"?

Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:
  • “Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
  • “Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
  • Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326
Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.

Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu: Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.

Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja” kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…
“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.
Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.
Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.

Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.

Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:
Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”
Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…
“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”
Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.

Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.

Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?

Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.

Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.

Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.

1 kommentaar:

Holger ütles ...

MEEDIAKRIITIKAT
Milline uudistesaade eesti ringhäälingus on kõige parem. Kui Ameerika Hääl veel eestikeeli tegutseks, siis poleks esikoha üle mingit küsimust. Praegu peetakse parimaks ERR-i eestikeelset «Päevakaja», mida see väga tõenäoselt ongi. Kuid võtkem koost lahti tänane saade. Saade oli eetris 18.00-18:18 ja algusaeg on esikoha pretendendile vägagi sobiv. Televisioon pole kogu potentsiaalset publikut veel ära võtnud, raadiokuulajaist suur osa on autoga (kodu)teel koju vm ja satub siis ka ehk Vikerraadio (ERR1) või Klassikaraadio (ERR3) või Pereraadio sagedusele, kus «Päevakaja» edastatakse. Mina kuulasin seda ERR3 kaudu köögiraadiost saate kõrvale kohvi rüübates ja rootsi salaami ja munavõidega saia juurde hammustades. Kohv ja salaami olid oivalised, «Päevakaja» aga sugugi mitte.

Saatejuht oli enam-vähem eetrisobimatu, õõnsa hääle ja defektse diktsiooniga, nimelt ülemäära susiseva S-iga, aga kvaliteetraadios ei sobiks teadustamist segi ajada sisiseva häälekõmistamisega.

Uudistereportaažid olid rabedad, nii kõla kui sisu poolest, intervjuud kentsakad ja mõnegi väljatoodud helilõigu mõte jäi seetõttu arusaamatuks või tekitas uusi, saate raames vastamata jäävaid küsimusi.

Kaks näidet sisurabeduse kohta: Eesti Energia esindajalt kuulsime, et Euroopas on elektrikatkestusi tarbija kohta 1,5 aastas, Eestis kordi rohkem — aga kui palju siis ometi, seda peakin eraldi kusagilt mujalt uurima. Veel üks näide, sel korral ühtlasi nii kõla- kui ka sisurabedusest: kogu reportaaž Moskvas taasavatavast Suurest Teatrist oli nagu halvasti tehtud telesaate helikanali mahamängimine, sümfooniline muusika summutas reporteri enda teksti ja (helipildi) kaadrite vahetumist saatsid iga kord mingid mürtsatused. Ja veel — mis "kalakontserdist" reporter lõpuks rääkima hakkas?

Kuid oli headki, näiteks see reportaaž, mille Helsingi raamatumessilt tegi riigiraadio uudistetoimetuse vanameister, 1970-kümnendist saati rakkes olev Riina Eentalu. Siit sai kaunikesti lõpetatud pildi suure kirjandusfestivali ühest päevast ja kõik saatelõigu kestel kuulaja ette kergitatud küsimused polnud pealetükkivad, olid isegi huvitavad ja said sama reportaaži käigus vastuse, antud juhul küsitletud kirjaniku (Mari Saat) käest. Aitäh! (Virtuaalse kummardusega)

Välismaalt oli selles pisut üle veerandtunni (1090 sekundit) kestnud saates 2 reportaaži, mõlemad neist kultuuriteemadel, ning Eestist 3 reportaaži. Kas seega peaks põhimõtteliselt saama päevaülevaate, mida saate pealkirjast «Päevakaja» võiks eeldada? Ei. Ei. Ja veel kord ei. Kas peaksin igaks juhuks kuulama ka kl 20 algavat «Päevakaja» saadet, mis on teatavasti on veel lühem ja pühendub enam kohalikele, Eesti provintsist tulevatele n-ö kolkareportaažidele? Tänan väga, aga sellest ma loobun.
Teema: «Päevakaja» nr 18443 (28. X 2011)