reede, 30. detsember 2011

Eesti riik sai vastu magu

Eesti ajakirjanduse üks kestlik tabuteema andis tunda ka tänavu. See on sovetiaja salateenistuste — KGB kaakide, NKVD kaabakate jts "kombekate kaaskodanike" — pärand EV-s. Näiteid? Palun.

I. ARNOLD GREENI LAHKUMINE — järelehüüetes talle mindi punaminevikust kaarega mööda ja nimelt sellest, et ta 1940-1941 oli N Liidu kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) Virumaa Komitee instruktor ja hiljem kompartei (NLKP) nomenklatuuri teenekas tipptegelane, kes…
  • AD1940 korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist ja…
  • AD1941 osales NKVD hävituspataljoni tegevuses, ning…
  • AD1949 oli massiküüditamise volinikuks, samuti kuidas ta…
  • AD1962 ründas ÜRO foorumil N Liidu kõnepuldist mitme välisriigi diplomaate selle eest, et need samal plenaarisitungil Eesti sovetlikku anastamist arvustasid.
Miks on sellise tähelepanuväärt ja kõrgetasemelise kollaboratsionismi meenutamiseks endiselt vaja välismaal ilmuvat eesti ajakirjandust? Taanis elav ajaloolane Vello Helk, kelle sõnul Eesti massimeediumid on talle suletud, viitas sel puhul New Yorgis ilmuvas nädalalehes Vaba Eesti Süna endiselt E(NS)V eksisteerivale "puutumatute" kastile või seisusele:
Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulu või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgne.
Vt Vello Helk "Vaikimisega ei kao ebameeeldivad faktid" 26. XI 2011 VES-is
II. OKUPATSIOONI-AGENTIDE AVALIKUSTAMISE LÕPP. Üldsuse tähelepanust välja jäi peavoolu-ajakirjanduse vaikiva kaasabiga ka see tõsiasi, et Kapo tegi juba läinud talvel, täpselt tänavuse teede lagunemise ajaks, lõpu võõrvõimu salateenistuste töötajate ja nende abiliste paljastamise kampaaniale. See juhtus aga seisus, kus päevavalgele sai toodud kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB ja selle eelkäijate koosseisust, kõnelemata Eestit okupeerinud ülejäänud luureorgansatsioonidest või seda enam koosseisuvälistest agentidest. Kaitsepolitseiameti "paljastustöö" põhjalikumat eritlust vt Eesti Meele blogis: Kapo kirbutsirkus…

Veelgi tähenduslikum on fakt, et see juhtus just pärast Simmi-afääri ilmsiks tulemist. Ning mida pärast seda ka ei öeldaks kaitsepolitsei tarmukuse või edu kohta NATO salanõuniku Herman Simmi (*1947) vmt taolise juhtumi paljastajana, on siin tegemist sootuks vastupidisega — lustratsiooni puudumise ja julgeolekupoliitika süsteemse läbikukkumise viljadega, mida oli võimalik ka ennustada. Ennustatigi:
SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
«Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.»
Hando Runnel "Oli kevad, oli suvi" (Tln, 1992, lk 59)

laupäev, 24. detsember 2011

SEITSEKÜMMEND JÕULU HILJEM




                 * * *

    JÕULUTERVITUS 1941
Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ehasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki —
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja,
silmad ikka minevikku säet
— tagurpidi — siiski kojujõudja,
ent mu hõimud — kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub — meil on söök ja säng.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus —
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbelint.
Tõuseksin kui kõrgemale üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand — oh, loe ja loe! —
tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe
helk veel hingeõhust soe.

Kahaneb me vahelt lumeväli.
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: millal? millal!
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.
    Marie Under

         * * *

kolmapäev, 21. detsember 2011

Häda HiinaMAAga

Lõppev aasta kinnitas taas, et Mandri-Hiina pole ei iseäralik kapitalismi- ega sotsiaalselt harmooniline sotsialismimaa. Ent seal võib leiduda kodanike-ühiskonna ja vastupanu algeid suhteliselt enamgi kui näiteks tänasel Venemaal.

reede, 16. detsember 2011

Edendame partokraatiat

Isekiri avaldab Erakonnaseaduse muutmise seaduse seletuskirja algvariandi, kus Demokraatia Arendamise Sihtasustus (DASA) kandis veel oma neiupõlve-nime PASA

SISSEJUHATUS JA EESMÄRK. Partokraatia tunnuseks on kodanike-ühiskonna ja osalusdemokraata piiramine. Poliitiline haritus ja teadlikkus on partokraatliku demokraatia oludes iseendast mõistetav ning selle järjepidev edendamine on vajalik heaolu-ühiskonna tekkeks ja arenguks.

Tähtis osa selles on kodaniku-ühiskonna ja parteide koostööl, nõustamis- ja täiendkoolituse projektidel ning rahvusvahelisel koostööl. Nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil panustatakse parteide süsteemsuse stabiliseerimisse ning partnerite initsiatiivide edendamisse.

Siseriikliku partokraatia arenguks ning rahvusvahelisse koostöösse panustamiseks tuleb võimalikult laias spektris vaadata üle ka siseriiklikud võimalused partokraatlike printsiipide ja poliithariduse tugevdamiseks.

Üheks selliseks vahendiks on Partokraatia Arendamise Sihtasutused (edaspidi PASA) — institutsioonid, mis on organisatoorselt ja isikuliselt eristatavad parteidest.

kolmapäev, 14. detsember 2011

VGKO 80!

Pariisis tähistab Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar 80. sünnipäeva

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.

laupäev, 10. detsember 2011

Putin +/-12 aastat

Putinismi videoreklaam
Edinorussi valimiskampaania 2011
Liisk on langenud, suverennaja tandemokratija on hukule määratud. Putinismi varjatud pale peab avanema ja nii saab ehk lähimail nädalail näha Venemaa arengute uusi suundi. Üks on selge — Putini päike on loojumas… Ent tal on veel mõni — ennemini tagurlik kui eduline — võimalus täiendav aastatosin välja vedada…
----------------------------------------------------------------------------------

neljapäev, 10. november 2011

NAANI TEADUS

Sovetiaja Eestis enim kummardatud rahvaakadeemiku ja veel kõvemini kirutud valeprohveti Gustav Naani (1919-1994) uuesti sündiva kultuse tasakaalustamiseks taasüllitab Isekiri AD1988 Raadio Vaba Euroopa eesti saates kõlanud ja almanahhis Põrp! (München, 1988, lk 111-113) ilmunud ülevaate leviakadeemiku kosmoloogilisest produktsioonist — «Ammendav käsitlus akadeemik Gustav Naani teaduslikust tööst»


--------------------------------------------------------------------------------

reede, 4. november 2011

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

teisipäev, 18. oktoober 2011

Eesti partisanraadio & Kremli infoatakk

Vaade moodsale variraadiole rahvusvahelises ja ajaloolises kontekstis

Eesti eetris elutseb üks kummaline raadio — Euro-FM — mis alustas 7 aasta eest ja on 2 viimase vältel VF-ile pakkunud palju suuremat huvi kui EV-le.

NB! Täiendus 2014: Evro-FM lõpetab tegevuse oktoobris 2014

Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.

MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…
Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011.
Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…

  1. MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
  2. SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
  3. sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.
PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:
  • ametlike partnerite otsinguga — korraldamaks RUVR-i saadete retranslatsiooni;
  • mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.
Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)

laupäev, 1. oktoober 2011

Vatikani Raadio LXXX

Vatikani Raadio tähistas 80. aastapäeva. Jumalateenistusel Vatikanis, mis sellele tähtpäevale mihklipäeva aegu pühendati, osales raadio personalist ja nende pereliikmeist üle 200 inimese. Missat juhtis Vatikani riigisekretär kardinal Tarcisio Bertone. Vatikani raadio looja au kuulub teatavasti Guglielmo Marconile, kelle tütar markiis Elettra Marconi seekord samuti õnnitles ajakirjanikke ja tehnilisi töötajaid raadio sünnipäeva puhul.

Kaheksakümne aasta eest — 12. II 1931 — saateid alustanud Vatikani Raadio (VR) oli esimene rahvusvaheline ringhäälingu-asutus ning püsib tänaseni maailmaraadio muutumatus seisuses. Tähtpäeva tähistati suurejoonelisemalt alles nüüd, mihklipäeval ehk peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli pühal, sest nemad on Vatikani Raadio patroonid. Tänavu on selle asjaolu tähtsus seda suurem, et just 50 aasta eest oli paavst Pius XII kuulutanud teabelevi-töötajate taevaseks eestkostjaks Püha Peaingel Gabrieli.

EESTI SAATED — Vatikanist on eetrisse jõudnud ka eestikeelseid saateid — ajavahemikus 1948… 1965 toimetas neid Vello Salo — tema kohta legendaarne öelda ei ole kindlasti selle sõna ülepruukimine. Detsembri lõpust 1948 sisuliselt algas Lääne ringhäälingu eestikeelne aeg ja lugu tänu temale, kuna regulaarsete VoA eesti saadeteni jäi siis veel oma 30 kuud.

teisipäev, 27. september 2011

Vene saar või vahejaam?

Ideoloogiavaba vene kultuuri poliitilisest retseptsioonist sovetiseeritud Eestis — Isekirja tagasivaade rõhuga neile vene ilmakuulsaile kirjanikele, kelle viljest leiab Eesti jälgi

Augustis 2011 presidendidebati käigus kasutas THI korduvalt metafoori Krimmi saarest — ehk Eestist kui…
… hiilgavast kohast kusagil Monaco ja LA vahel… kus inimene võib elada, saada haridust ja ajada asju vene keeles… sõnavabaduse ja õigusriigi tingimustes… Palun, siin saab elada! (ERR-1 ek 19. VIII, ERR-4 vk 23. VIII, vt vk stenogrammi postituse lõpus, vrd ETV-1 26. VIII 2011 vaidlussaatega)
Vene folkloor ning kirjandus tunnevad mõndagi fantastilist saart, alates igavesti pulbitseva elu saarest (ostrov bujan) ja lõpetades «Ostrov Krymiga» — mis pärit 1977-1979 N Liidus valminud ja USA-s ilmunud Vassili Aksjonovi raamatust ('Krimmi saar' vk— NY, 1981, 324lk). Viimast kasutaski EV president Eesti turundamiseks venelasile, ehkki kujund on küsitav juba seetõttu, et saarelise eksistentsi tähendus on suurte mandrirahvaste ja pisirahvaste jaoks fundamentaalselt erinev.

Vasilij Aksёnov
«KRIMMI SAAR» on satiiriline utoopia punaste ja valgete kodusõja tulemusel XX saj algupoole sündinud "vene Taiwanist", mis pidas vastu Vene Vabariigina valge-sini-punase trikoloori all. Pidas sama hulga inimpõlvi kui tegelik soveti-impeerium, ent romaani lõpus jõuga hõivati ja sovetiseeriti. Saarelt pääses invasiooni käigus priiusse vaid üks päramootoriga paat. Teose moraal on heidutav: vabaduse saart ei avita ei krimmilaste venesõbralikkus ega nende samaaegne USA-meelsus. 'Krimmilased' pole siiski päris kohane nimi saare asurkonnale, kes läänevaimustuses pigem amerikaniseerub kui laseb end lõimida uue jaki-rahvusliku liikumisega, mis lähtub inglise—krimmitatari elementidega vene argoost ja hoiab leel etnogeneetilisi tulevikusihte uue rahvuse tekke mõttes.

"Krimmi saar" mõistena koidab sootuks teises — ohtliku ja vaenuliku naabri tähenduses — meie suure naabri diplomaatidele — vt suursaadik Gluhhovi avalikku kirja Eestist kui Krimmi saarest — «Venemaa tahab heanaaberlikke suhteid» (ÕL 8. XI 1997) — mis ennustaks nagu mingit uut invasiooni, vene-šovinistliku mässu õhutamist või sõjalist hõivamist nagu kirjeldatud ka Aksjonovi teoses (vt Aavo Kokk «Sametrevolutsioonist kristallööni» EPL, Tln, 2. V 2007) Seega pole Eesti kaugelt kõigile imetlusväärne saareke, nagu tahaks kujutada nii mõnigi me võimuladvikus.
Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd. (EV peaminister 23. II 2011)
Mis on vägagi mõistetav! Kui eestlastele jt mererahvastele on saared kõigepealt vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse abstraktseks sümboliks, siis venelasile seostub 'saar' väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega. Teisisõnu, lükates Musta ja Valge mere priiusesaared kui utapistlikud kõrvale, jääb ainsa realistliku metafoorina üle Aleksandr Solženicõni GULagi saarestik. Ja tõtt tunnistades oli Eesti selle saarestiku osa. Ideoloogia-kammitsaist vabam, aga kaugeltki mitte paradiisisaar. Siia ongi peidetud kõik meid huvitavad vastused ja nimelt:
  • (I) seletus, mispärast reavenelane ei saa eluga pisikeses Eestis rahul olla, ning…
  • (II) seletus, miks eestlane ei mõista venelase soovimatust naasta siis Venemaale.
VÄRVILINE UNISTUS. Eesti konsultantide, balletikooli õppurite ja musta-valge-kirju karja kaasalöömisel toodetud perestroikaeelne, aga juba ka posttotalitaarse ilmega muusikaline telemängufilm, mille lõpp lillelisel moel ütleb tõtt Venemaa kohta: et siin isegi raudtee-äärne  r o h u l i b l e  unistab emamaast eemal asuvast saarest… Kummaline — miks mitte Emakesel-Venemaal juurduda?

Dmitri Marjanov/Vladimir Presnjakov-juunior lauluga Ostrava (Saared, 1985) filmis Vyše Radugi (Üle Vikerkaare, Odessa—Tallinn, 1986; vrd lauluga Zurbagan samas filmis)

neljapäev, 22. september 2011

Liikluskaose poole

Vahtralehe kaotamise vastueede — tähistada vahtralehega liiklushaige Eesti

Liikluskäitumise allakäik võib peegeldada üldist tsivilisatsioonikriisi ja olla isegi globaalprobleem, kuid Eesti teede ja tänavate metsistumist enam eirata ei saa. Lihtsaid viisakusreegleid, mis on sõnastatud liiklusseadustikus, peetakse üha vähem järgimise väärseks. Nõnda maad võttev matslus on laienemas üldiseks seaduserikkumiseks ja lõpeb vist õigusliku nihilismiga, kuna politseigi juba ammu liikluskorda seirata ega ohjata ei suuda. Kohandamaks seadusesõna manduva liiklustegelikkusega lihtsustati tänavu Liiklusseadust, hüljates ridamisi seniseid reegleid ja keeldusid, mille täitmist niikuinii ei suudetud tagada. Samas vaimus on Maanteeametist käima lükatud kampaania (vt 15. IX 2011 PM) sihiga algajaid sõidukijuhte võrdustada kogenutega. Seda mõistagi üksnes formaalselt — kohustusliku vahtralehe-tähistuse minetamisega — mis pidavat liiklust veelgi ühtlustama?
… kui muuta tunnusmärgi (vahtralehe) kasutamine vabatahtlikuks ja teha (veel üks) kampaania parendamaks (vahtralehe-) sümboli mainet, siis peaks selle tunnusmärgi mõju saama tõhusamaks kui senises, kohustuslikus korras. (Maanteeameti peapiiari Timo Vijari intervjuust 15. IX 2011 Postimehele)
Kampaanias rõhutatud teiste liiklejate halvustava suhtumise jutt — et vahtraleht provotseerib kogenud kaasliiklejat näitama oma üleolekut — on argumendina kergevõitu, aga kaalukas siiski vihjena alavääruskompleksile, mis omakorda reedab tugevama õiguse ja hundimoraali levikut kohalikus sõidukultuuri(tuse)s.

pühapäev, 11. september 2011

Külm sõda hiina moodi

Kommentaar Postimehe Puna-Hiina vahelehe auks

Euroopa jäävat hiinlase ilmapildi servale. Ometi on Puna-Hiina täna eesti teabevälja hõlvates edukam kui "meie vana sõber" Venemaa. Ei ole see hiina kommule ka suur kunst, sest ta on venelasest südim. Ja teisalt — erilist hiina ohtu me enamasti ei adu. Ja kui asi jõuab Eesti välispoliitika mõjutamiseni, peab Peking võistlema enne Washingtoni kui Moskvaga. Ei saa ka hetkekski välistada, et punapiludel on siin ka oma mõjuisikud, mõjupartei(d) ja mõjumeedia.

LÕIMUNG HIINA MEEDIAGA? Eesti Meedia AS-i pealõit Postimees pole punapilude esimene ega viimane vabatahtlik piiar. Ka meie kolka-ringhääling, üks raadioke Viru-, teine Pärnumaal, on edastanud kord—paar nädalas punapilude PR-saateid Radio86-lt. Neid paiskavad "päris priilt" eetrisse aga meie kallid — või ikkagi odavad? — põhjanaabrid Pori kesklainesaatja ja Tamperes toimetava FutuVision Media Oy kaudu. Seal tehakse saateid maakeeli Maarjamaale juba 2 ja pool aastat, kevadest 2009, mil eesti- ja leedukeelse programmi tarvis avati Raadio-86 Baltimaade toimetus.

MÄRKUS AD2013. Puna-Hiina spondeeritud eestikeelsed saated Soome kesklaine-raadiojaama Poris lõppesid hiljemalt juunis 2011.

Balti ühtsust siiski ei järgitud ja läti keel jäeti kõrvale, mis näitab, et Läti ei ole punapiludele sama tähtis kui Eesti. Küllap on saldējumsid arvatud karusfääri. Ja maarahvas on õnnega koos — uus Veneohust-Päästja olemas, ju siis jüngreidki leidub!

Ehk võtab eesti—prantsuse poolriiklik Levira AS vmt levifirma edastada ka Hiina TV-d? Iga jüaan on masu aegu teretulnud, vabalevi digikanalid alles pooleldi tühjad ja dalai-laama korduva vastuvõtu eest tuleks kah tasuda. Saame näha…
Tänavu (AD2011) oktoobris saabub Eesti-visiidile Hiina (RV) delegatsioon, mille ülesandeks on mh uurida Hiina telekanalite transleerimise võimalusi Eestis.

Kuueliikmelist delegatsiooni juhib riikliku ringlevi- ja filmiameti asedirektor Li Wei. Hiina saatkonna andmeil on visiidi eesmärk Hiina—Eesti koostöö arendamine ringhäälingu, TV ja filminduse alal, kavas on sõlmida sellealane koostööleping.

Delegatsioon soovib külastada raadio- ja telejaamu ning uurida võimalusi Hiina Kesk-TV (CCTV) rahvusvahelise ja dokumentaalfilmi-kanali edastamiseks Eestis. Visiit on kavandatud oktoobri keskpaika. (BNS, 8. V 2011)
PARTEILIK TURUMAJANDUS. Ideoloogilist ettevalmistust on igatahes tunda. Pangem tähele, mis noodist laulavad meie kõigetargemad ministrid! Nimeliselt Juhan Parts (ETV-s kevadel 2011) ja Rein Lang (Kuku-raadio 21. VIII 2011), kes väidavad silmi pungitades, et kommunismi polevat Hiinas kusagil näha… Nemad on juuraharidusega, Marxi ja Leninit õppinud mehed! Teavad paremini… Ehkki kommunism torkab kui mitte kogu alastuses, siis sündsal moel, aga ikka lausa silma HRV konstitutsioonis:
“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale.” Nõnda kordab Hiina RV põhiseaduse §1 kustumatu kajana viimse sovetliku põhiseaduse §1, mille kohaselt ka NSV Liit oli “üldrahvalik sotsialistlik riik, mis väljendab tööliste, talurahva, intelligentsi ja töötajate tahet ning huve…”Jne.
Kes ei näe siin kommunismi, peaks olema pimedusega löödud või ahistatud ajuga mankurt, mitte TRÜ diplomiga jurist, nagu Parts või Lang. Aga nad ei paista välja kui nupust nikastatud! Tuleks pidada neid siis rafineeritud mõjuisikuiks? Või lihtsalt silmakirjalikuks? Nad ei esita isiklikke vaateid, vaid oma partokraatia, IRL-i, Reformierakonna ja valitsuse, EV ametlikku seisukohta?

Ei saa pidada võimatuks, et Eesti valitsusvõimud ongi käsist seotud, ning hakates HRV otseseks ruuporiks, peegeldas Postimeeski vaid (geopoliitilise) olukorra paratamatust. Miks muidu siin, vabas maailmas käiata valet hiina kommunismi süütust olemusest?!

Vastus võib peituda ka Hiina välisraadio CRI hiljutises sõnumis, et Londonis võtsid HRV riiginõunik ja ÜK rahandusminister 8. septembril vastu 7-punktise koosmeele-kommünikee, mille 4. punkti järgi olla Hiinas "täielik turumajandus" (ingk full market economy). Täielik on seejuures muidugi hämasõna, mis peaks varjama vabaturumajanduse puudumist.
"… IV. Briti pool kinnitas taas oma toetust Hiina täieliku turumajandusliku staatuse kiireks tunnustamiseks EL-i poolt." (Vt 9. IX. 2011 CRI vk saadet või Xinhua ingk uudist «China, Britain reach extensive consensus at forum»)
Üks eesmärke on siis Brüsselit mõjutada ja sel sihil — HRV kapitalistliku kuvandi kinnistamiseks — on britid juba värvatud. Sestap võib Euroopa jäädagi punapilu-ilmapildi kaugeimale servale, meie pildil seevastu punalaigud muudkui paisuvad.

SAMAL TEEMAL: Isekiri: Külmas sõjas Eestiga…Hiina kapitalism on kamuflaažPuna-Hiina ründab EestitEesti Meedia hiina õppetundHiina Päev Pärnus

laupäev, 3. september 2011

Kentmanni lühiühendus ja üürike mälu

Ühendriikide diplomaatia siseteavet puudutav vikileke on lõpuks avalik ja ajakirjanduse monopol lekete kajastajana on alates 2.IX 2011 murtud. Nii on võimalik hinnata senise vahenduse kvaliteeti. Oli see ikka aval, kui tihe oli peavoolumeedia infofilter? Sünnib kindlasti veel hulk põhjalikke uurimusi ning küllap saab ka raamatuid lugeda. Siit järgneb peaasjalikult statistiline ülevaade.
--------------------------------------------------------------------------------

reede, 12. august 2011

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

teisipäev, 9. august 2011

Külm sõda korea moodi, II

Seoul täiendas mullu internetis rakendatud riiklikke tsensuurimeetmeid ja võttis nüüd riikliku kaitse alla kogu küberruumi.

Lõuna-Korea ametliku välisraadio KBS-i kommentaari kohaselt oli riigipoolse koordinatsiooni vajadus ilmne, kuna tänavu kevadel langesid DDoS-rünnakute alla mitu riigiasutuste veebikülge, samuti ühe suure erapanga veeb. Riigiraadio kommentaator osundas valitsuse 8. VIII 2011 teadannet:
Maismaa, õhu- ja mereruumi kõrval lisatakse [küberkaitse-] kava kohaselt riigikaitse-objektide hulka ka küberruum. Infotehnoloogia kiire arengu taustal on see plaan igati õigeaegne. Maailm on ammu muutunud küberlahingute näitelavaks. Ka Korea Vabariiki tabavad aeg-ajalt tõsised virtuaalrünnakud ja kahju neist aina kasvab.
FOTO: KBS World
Küberkaitse eest vastutab riiklik salaluureamet NIS, kusjuures küberohu korral ühitatakse era-ettevõtete ja riigi pingutused. Uues julgeoleku-korralduses on ette nähtud ava- ja erasektori esindajaist koosnev töörühm tegelemaks organiseeritud häkkerünnete seire ja ennetuse, samuti ründejärelmite kõrvaldamisega. Lisaks lubas KBS-i kommentaator, et…
Ametivõimud tugevdavad kontrolli ka Põhja-Koreast [Lõuna-Koreasse] leviva ebaseadusliku tarkvara üle. [---] Kui need küberjulgeoleku-meetmed käiku lähevad, saab Lõuna-Korea küberruum hästi kindlustatud.
Isekiri: Külm sõda korea moodi, I

pühapäev, 31. juuli 2011

Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks

Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.


Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.

Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.

Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.

Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.

reede, 22. juuli 2011

GPU

Poola valgevene
plakat
(1937)
Vene ehk Ida-totalitarism sündis 1920—1930-kümnendil koos GPU-ga,* mis lahti seletatult on poliitiline peavalitsus ning riikliku julgeoleku komitee KGB eelkäija. Lääs teadis või aimas tõde, nagu näeme ajakirja Time 23. II 1931 kaaneloost allpool. Selle Time'i arhiivist pärit kirjutise tõlget, samuti kui vene kaasaegse ühiskonna allakäiku, aitavad lahti mõtestada GULagi gravüürid Danzig Baldaevi mullu ilmunud raamatust «Drawings from the Gulag».
----------------------------------------------------

Läinud nädalal tundus mõnelegi USA ärimehele, et ta unistus on täide läinud; kuni saabus Moskva korrespondendi Walter Duranty telegramm:
Eile [9. II 1931] New Yorgis levinud kuuldust revolutsioonist Venemaal peetakse siin lihtsalt ürituseks mõjutada nisuturgu. Tuleb taas korrata: mis tahes kõrvalekalle oleks siin tõsiste häireteta kompartei sisemuses võimatu ja sellest ette hoiatavaid tunnusmärke oleks võimatu kahe silma vahele jätta. Midagi sellist praegu näha ei ole. Vastupidi…
Põhjus, miks Nõukogude valitsuse vähimgi kõigutamine ilma "hoiatavate tunnusmärkideta" pole võimalik, hääldub inglise keeles nagu Gay-pay-oo (ge-pe-uu). Ge-pe-uu salatseva ülemuse foto [vt allpool] jõudis esmakordselt USA-sse alles eelmisel nädalal.

Ge-pe-uu ehk GPU on N Liidu valituse luureametkond. Reeglina räägitakse sellest jubetu hirmutundega. Faktid:

neljapäev, 7. juuli 2011

Surmakutsar Jõesaar taas pukis

Tapja-Volvo
Ettevaatust kõik, kes te liigute jala või ratastel! Tänasest tuleb tänaval tähelepanelikum olla, sest 7. juulist on rooliroimar Jõesaarel taas mootrosõiduki juhtimisõigus ning soovi korral võib ta iga hetk naasta liikluskeerisse!
-------------------------------------

Tema surmasõidust saab 10 päeva pärast aasta täis. Mis on läinud aastaga selgeks saanud. Et mees jäi süüdi, kuigi oma süüd eitas. Et ta leppis süüdistusega vaid kohtuvälise kokkuleppe võimalust arvestades. Et mees vabatahtlikult ei taandu meediajuhi positsioonilt, kuigi seda lakkamatult lubas. Et seega pole ka roima kahetsetud, kui tast loodud kurblik meediakuvand muidugi kõrvale jätta. Et mees on tõepoolest võimekas spetsialist… meediamanipulatsiooni valdkonnas. Ja meie meedia on manipuleeritav.

Jõesaare kriminaalasja meediakajastus moondus samal põhjusel, miks see oli tavatu — sest õigusrikkuja oli avaõigusliku ERR-i nõukogu ja ka muidu tuntud meediategelane Andres Jõesaar. Riigieelarveline elektronmeedia oli nii või teisiti Jõesaare kontrolli all. Kuid ka peavoolu esindav trükiajakirjandus, mis teatavasti eraõiguslik, võttis algusest peale mõistva ja pigem õigustava seisukoha. Nii saime juba 23. VII 2010 Eesti Ekspressist teada,  k e s  Jõesaar  e i  ole — "ei ole rullnokk"! Aga vastamata on küsimus…

KES TA SIIS ON? Aastast 2003 Ringhäälingunõukogu juhtiva Andres Jõesaare muust ametitegevusest teame, et ta vahepeal on ehk ajutiselt eksinud ka eraõiguslikku sfääri.
  • Ta on üle 11 aasta (2000-2011) töötanud Tele-2 juhtkonnas.
  • Samuti TV-3 juhatuses, oli AS-i asepresident (1996-1999).
  • Ta oli ka Eesti esimese eratelekanali Reklaamitelevisiooni (RTV) asutaja 1992, ent see juhtus veel riikliku Telemaja katuse all…
Niisiis sattus Jõesaar nende ärastajate sekka, kes riigieelarvelise ETV kasumlikumad otsad sobival hetkel oma taskusse suunasid. Milline oli Jõesaare osa: esiteks oli ta ETV reklaamiosakonna juhataja (1990-1992) ning siis juba Reklaamitelevisiooni ärijuht (1992-1995) ehk teisiti öeldes — EKP KK poolt riigi-TV juhiks määratud sm Siimanni parem käsi. Viimane muutis vastse telekanali esiešeloni kommunistide ja venevõimu käsikute ühenduse Koonderakonna valmismootoriks. Erakanal RTV aitas ka omanikku ennast — Mart Siimannist sai pea EV valitsusjuht — ning veeretas rahva kukile lõpuks ka korrputiivsema Vähja-valitsuse. Peaminister Tiit Vähi oli see kübaratriki-mees, kes ärastas Toompea kabinetis istudes Silmeti nii, et tema omandus selgus alles tagantjärele. Nüüdseks on end ühes naha ja sarvedega nii itta kui läände maha müünud…

pühapäev, 19. juuni 2011

Vene eeter ilma Saksa Laineta

Lääneriigid hülgavad nii lühilaine-eetrit kui Külma sõja aegset kuulajaskonda. Lootus on internetil ja tihedamal koostööl sihtmaadega… Kokkuhoid või koonerdamine?

Alles 3 kuu eest katkestas venekeelse ringhäälingu-tegevuse Briti Ringlevi-korporatsioon (BBC). Ameerika Hääl (VoA) lõpetas oma vene saatekava 3 suve tagasi ja ilmselt teeb sama mandariinikeelsega tänavu sügisel (2011). Nüüd teatas Deutsche Welle (DW) sakslastele omase järsu kategoorilisusega ja üsna ootamatult, et peatab 1. juulist venekeelsed ringhäälingu- ja veebisaated. Igaveseks. Nii kaob lühilainetelt (LL) õige pea see viimanegi ametlik välishääl Läänest, kes Külma sõja eetris venelasi Kremli kiuste vaba teabevooluga kostitas.

SAKSA LAINE SAKSASTUB. Saksa Laine globaalset (vt pressiteateid sks, ingl keeles) ja vene-strateegiat aastaiks 2010-2013 muudeti DW ringlevi-nõukogu 10. VI 2011 istungil väidetavalt selleks, et säilitada löögivõime niihästi dünaamiliselt arenevas globaalmeedias kui ka võitluses rahvusvahelise üldsuse tähelepanu eest. Edaspidi püütakse kohaldada eri meediume paindlikult, kooskõlas sihtmaa nõudluse, ühiskondlik-poliitiliste ja meediaturu tingimusiga. Saksa Laine struktuur peaks reformi järel saama vähem väljundi- (ringhäälingu-/TV-/veebi-) ja enam teemapõhiseks. Keelte osas kaldub pearõhk saksa keelele. Teles kasutab DW ära oma Berliinis asuva TV-keskuse ja -taevakanalite olemas olevad võimalused, pakkudes üleilmselt kaht telekanalit igasse piirkonda nii, et vaatajail on valida saksakeelse ja veel ühe DW programmi vahel, mis keskendub piirkondlikult levinumale maailmakeelele peale saksa keele, ja nimelt inglise, hispaania või araabia keelele.

neljapäev, 9. juuni 2011

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (17KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "17KH" jõudis trükki 1968, kuna "17KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011

reede, 3. juuni 2011

Venemaa verivaenlased ja igikestev blokaad

Meie idanaabrit piirav vaenurõngas on püsimas pea muutumatu kindlusega. Kas kujutletud piiramisrõnga kestva stabiilsuse tegureiks on suurvene meelelaad, lähimineviku järelmid või geopoliitiline paratamatus?

Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.

OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.

Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)

Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.

ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.

Pisut aimu poliitkorrektsusest

Jüri Lina uue filmi "Täitmatu Uroboros" reklaamis oli ärgitavaid küsimusi…
«Kes lasi käibele võimuladviku lemmikdogma 'poliitiline korrektsus' ja miks?» — Jüri Lina film annab vastuse: see oli müürlane Leo Trotski AD 1923 ning alates 1970-kümnendist on termin taas käibel lülitamaks tasa vabamüürlasile vastumeelseid väiteid.
Samuti tõotus paljastada…
«Teise maailmasõja peadpööritavaid saladusi, Ungari ülestõusu telgitaguseid sügisest 1956, Jugoslaavia kommunismi salajast rahastamist…» — Niisiis, Lina filmi üheks pärliks on helisalvestus Führeri kõnelusest marssal Mannerheimiga, kus sakslane seletab Soome väejuhile NSV Liidu vastase sõja vallandumise asjaolusid, mida võib mööndusega pidada peadpööritavaks saladuseks; filmis kinnitatakse, et ameeriklaste Hiroshimale heidetud A-pomm oli tehtud Hitleri Saksamaal, millele eelnes tuumalõhkelaengu 2 katsetust AD 1944 sakslaste endi poolt; et ungarlased suruti Nikita Hruščovi käsul maha alles pärast USA Stockholmi-saatkonna kaudu edastatud nõusolekuteadet; ja et marssal Josip Broz Tito kommunismiehitust rahastas aga suurel määral USA.
Lisaks lubatud…
«… haruldased filmimaterjalid massoonide ja KGB arhiivist.» — Neid vist oli ka, aga segamini paljude lõigukestega nii viitamata kui viidatud mängufilmidest ei pääse need mõjule nii nagu väärt filmidokumendile kohane. Ehk on korrektsed lingid haruldastele filmimaterjalidele olemas DVD menüüs? Parem kui oleks!

reede, 27. mai 2011

Ameerika Hääl ja Hiina e-Müür

Ameerika Hääle Hiina-teenistus jääb oktoobrist suure tõenäosusega vait, kuna USA ametlik välisringlevi tahab sinna suunatud eetrilõitadest loobuda ja suubuda täielikult internetti.

teisipäev, 24. mai 2011

Agar Europol & unine Eesti

EUROPOL on EL-i korrakaitse tugikeskusena esinev agentuur, mis kogub, eritleb ja talletab teavet organiseeritud kuritegevuse ja raskete roimade kohta, kui need puudutavad enam kui üht liikmesmaad. Peale tavaliste krimisubjektide jälgitakse ka poliitilisi roimareid, nagu näeme Europoli huviringi kuuluvate organisatsioonide nimestikust. Europoli pädevuses ei ole aga sunnimeetmete kohaldamist, EL-i vahistamiskäske jagab Eurojust.

Mullu algatati EL-is arutelu eesmärgiga Europoli üle toimivat kontrolli tõhustada ja selle politiseeritust vähendada, kuna…
“Isikuandmete jm andmete töötlemine, mis on Europoli põhitegevus, võib mõjutada üksikisikute põhiõigusi ning eelkõige õigust isikuandmete kaitsele. Kõnealuse valdkonna demokraatliku legitiimsuse parandamise parimaks võimaluseks peeti tugevama parlamentaarse kontrollsüsteemi loomist. [---]
Europoli juhitakse määrus(t)e alusel, mis võetakse vastu seadusandluse tavamenetluse ehk kaasotsustamis-menetlusega. Sellis(t)e Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus(t)ega sätestatakse mh Europoli struktuur ja ülesanded.

Lisaks sätestatakse menetlusi, mis on seotud Europoli tegevuse kontrollimisega, mida Euroopa Parlament teostab koostöös liikmesriikide parlamentidega. Stockholmi programmis [ELT C 115, 4.5.2010, lk 1; PDF-fail] kutsutakse komisjoni üles esitama kõnealuseid menetlusi käsitlev aruteludokument.”
EESTI SEISUKOHT. Ka Eesti parlamendi 3 alalist komisjoni arutas küsimust 2. V 2011 tunni aja jooksul ning üks neist võttis äsja ka seisukoha, mis on järgnevalt tervikuna ära toodud. Kuigi see pole just üdini sisutu, paistab seisukohavõtu mitmest ning eriti 6. ja 7. punktist, et Eesti rahvasaadikud ei soovi end Europoli valvamisega ülearu koormata, mis on vägagi mõistetav, arvestades riigikogu võimetust tulla toime omagi salapolitseiga (nt õiguskantsleri 17. V 2011 seadusandliku eete nr 12 tekst p120, 127, 152)

reede, 20. mai 2011

Uusi punaraamatuid

Viimase aastaga on ilmunud hulk huvitavaid teoseid kommunismist. Kuna igasugu raamatuid ilmub niigi palju ja enamus uudisteoseid jääb ka kriitikute tähelepanuta, siis lugeja kas ei tea neist või on laia (ostu-) valiku ees nõutu. Isekiri seab vastseimad punaraamatud pingeritta ja arvustab mainimisväärsemaid. Kuid esmalt nentigem: endiselt tuleb ettevaatlik olla, alati tasub oodata, sest mõned raamatud on esimesel korral letile jõudes kõvasti üle hinnatud ning… kõige paremad raamatud on eesti keeles ikka veel ilmumata.

neljapäev, 19. mai 2011

Uusi punaraamatuid (II)

Siin loetletud 6 raamatut ei ole oma ainest ammendavad, v. a ehk üks peagu ammendav käsitlus, ometi on need tähelepanuväärsed.

Jaan Laas, Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames: epikriis. Tln, 2010, 504lk. Kõvas+ümbrisega köites. Hind 13,74-17,26€. ⍟⍟⍟♾ Teedrajav uurimus totalitarismiaja teadusest generaalkomissariaat Estland + ЭССР-i liiduvabariigi näitel. Teost on reklaamitud kui Eesti arengu jaoks olulist, puhastavat monograafiat, kuna ainevaldkond — nimelt võõrvõimude repressiivne ja ideoloogiline surve, rassi- ning klassipuhtuse juurutamine, totalitaarne teadussüsteem ja -poliitika — on mõjutanud eesti teadust ja hariduselu poolsada aastat. Raamat sisaldab hulga uut teavet, dokumenteerivaid fotosid. Teadusilma ja salateenistuse seoste näitlikustamiseks mainib ajaloolasest poliitik, ühtlasi endine E(NS)V TA majandusinstituudi teadusökonoomik Jaan Laas (* 1938) ka mõnd kunagist salaagenti nagu põlevkivi-keemik Agu Aarna (1915-1989), kelle agendinimi ENSV KGB-s oli Uraan; mainib teisigi, keda õieti teame juba Indrek Jürjo töist.

teisipäev, 10. mai 2011

Uusi punaraamatuid (III)

Virkko Lepassalu «Esimene Eesti: nomenklatuur Eesti NSV-s ja hiljem» Tln, 2011, 208 lk. Pehmed kaaned. Hind 6€. ⍟⍟⍟♾ Varemgi sovetiajastut lahanud publitsisti kuues raamat on illustreeritud dokumentide puudulike tõmmiste + fotodega, sisaldab korralikku isikunimede registrit; toimetaja Lauri Vanamölder, kujundaja Jan Garshnek.

------------------------------------------------------------------------

Raamatuid ilmub Eestis rohkem kui keegi jõuab lugeda. Ja lugemisaega jääb iseäranis väheks, kui üldse, nende raamatute kirjutajatel. Nii ju paistab. Kuid see raamat leiab oma lugeja. Esiteks ei saa kuidagi mööda faktist, et autor on endale juba nime teinud, ja teiseks polnud Eesti NSV nn partei-nomenklatuurist varem eraldi raamatut.

laupäev, 7. mai 2011

Uusi punaraamatuid (IV)

Lõpuks huvitavaim raamat, aga mitte Eestis ja eesti keeles ilmunud, vaid võõrkeelne mälestusteos leedukate panusest Praha Kevade mahasurumisse.

Čehhimaal nägi tänavu trükivalgust ainulaadne teos «Okupanti, táhněte domů!» (leedu k: Lauk, okupantai! Ek: Okupandid koju!) ⍟⍟⍟⍟♾

See on raamat Varssavi Pakti augustiinvasioonist läbi okupantide, kümne sõduri + ühe allohvitseri silmade. Reeglina on taolisi mälestusi anastajate poolel häbenetud ja anastatute poolel põlatud. Ent nüüd viimaks on vastase, Nõukogude üksuste koosseisus 21. VIII 1968 üle ČSSR-i piiri tunginud meeste muljed čehhi keeles olemas. Kõik selle raamatu autorid on leedu rahvusest. Nad ei esinda ei nüüd ega esindand siis ju otseselt Leedut, mis samuti oli okupeeritud. Kuid ka selle tõiga äratundmist pole tunda, vähesed näisid toona absurdist lõpuni aru saavat. Ju siis oli tegu sovetiseeritud, ajupesu läbinud rahva poegadega, kes vaid pärast Leedu taas-iseseisvumist, 1990-kümnendil sellest mälestusi avaldama hakkasid. Nii meenutab ajateenijast automehhaanik Juozas Melekis enam kui veerand sajandi tagant oma imestust:
Esimene asi, mida Čehhoslovakkiasse jõudes märkasime, olid meid tagasi suunavad liiklusmärgid, neist enamik oli ümber pööratud ja osutas sinna, kust me tulime. Teeääred ja majaseinad olid täis maalitud antisovetlikke loosungeid, nagu "Lenin, ärka üles — Brežnev on hulluks läinud!", "Su isa oli vabastaja, aga sina — anastaja". Ristteel seisis teeviit "Moskvasse 2000km". Igal hommikul kell 9 halasid sireenid ja tuututasid autod leinamärgiks, riigilipud olid kõikjal musta lindiga kinni seotud.
Veebruaris Prahas pidulikult esitlet pehmekaaneline raamat sisaldab seega nende leedukate meenutusi ja tunnistusi, kes vastu tahtmist N Armee sõdureina 1968. augusti- jj kuil osalesid Čehhoslovakkia invasioonis. Čehhikeelse raamatu koostas leedu ajakirjanik Valentinas Mitė, kes on töötanud aastaid Prahas RFE uudiste-toimetuses. Tõlke ilmumist toetas ka LV välisministeerium. Nagu Mitė intervjuus Praha Raadiole mainis, ei teata Čehhimaal Leedust suurt midagi, hoolimata kummagi lähiajaloo sarnasusest:
Teil oli Müncheni sobing, mis andis riigi üle sakslastele, meil aga MRP, mille kohaselt Leedu [jt Balti riigid] liideti 1940. aastal Venemaaga.
Tosinkonna aasta eest on neid mälestusi paari eraldi raamatuna leedu keeli juba ilmunud. Ühe üllitas Leedu Rahvusraamatukogu endine töötaja Petras Algis Mikša, kes on muide kogunud ja lisanud ka raamatusse tollal tehtud amatöörfotosid ja kes praegu annab välja n-ö omakirjastuslikku, oma kulu ja kirjadega, tasuta ajakirja Lietuva ir Čekija (Leedu ja Čehhimaa; AD2002... tiraaž 200-600) Teise raamatu (Igaühel oma rist, 1996) autor on Romanas Stasys Kareiva, kes muu seas meenutab:
Meil oli käsk positsioon sisse võtta valitsushoone juures. Minu objektiks oli katlaruum. Avasin selle ukse ja nägin kergelt riietatud katlakütjat ja küsisin temalt, kas ta on üksi. Tema käed värisesid ja mingis čehhi—vene segakeeles vastas ta, et seal oli veel üks inimene. Too lebas eemal naril, rahulikult nagu poleks midagi juhtunud, tõstis pea ja hüüdis: "Kes kurat sind saatis!? Siin ei oota sind keegi, käige kõik õige kuradile!" Istusin ta kõrvale ja püüdsin vaikselt mõtteid koguda. Selgitasin, et tema maa oli palunud abi, kuna mõned nende juhid üritasid riiki eksiteele viia, mõistes NSV Liitu ja Varssavi pakti hukka. Selle peale sülitas ta mulle näkku. Täiesti kartmatult. Hüppas püsti ja karjus: "Kaduge siit, sissetungijad! Minge koju!" Ja mina, vapper, noor ja hambuni relvastatud, ei osanud äkki enam midagi kosta…
Kahe nädalaga, vahemikus 21. augustist 3. septembrini langes VLO riikide sissetungi ohvriks 90 tapetut tsiviilisikut (vt EPL-Tln 22. VIII 2001) Ka sissetungijaid tapeti organiseerimata vastupanu käigus kümmekond.*

Miks ei võiks ükskord midagi niisugust ilmuda ka meil Eestis. Kommunismi inimlikustamise ürituse mahasurumise kohta eestlaste oma tunnistused ju praktiliselt puuduvad. Kuigi ses osales ka tuntud ja sõnaosavaid kirjamehi (Rein Veidemann) — on nemad imelikult vait. Ja kes vait pole, ei julge välja tulla oma täisnime all. Nii on teada 1968. aasta ČSSR-i okupeerimise meenutused kõigest ühelt Varstust pärit Johanneselt…
Kolonnis liikuvate militaarsõidukite juhid andsid masinaile valu… Kui mõnel sõidukil kilomeetrikõrgustes Sudeedi mägedes mootor ülekoormusest suitsema läks, ei kutsunud keegi remondi-lukkseppi, teetropi lükkas eest järgmine tank. Johannes soovis teada, mis sünnib. "Kuulame venekeelset Ameerika Häält," tegi ta sanitaarauto esiistmel Tšehhoslovakkia loodust imetlevale ohvitserile ettepaneku. "Jutud jätta!" keelas ohvitser raadionupu näppimise. Siiski tuli küsimusele kõnekas vastus: auto tuuleklaasi pihta lendas rebu pritsides rammus kanamuna… Tagavarapolgu nr 61412 kolonn ei olnud teretulnud. Ees sõitnud soomusautolt põrkus tagasi munakivi, õhus lendasid kaikad… Kõige hullem oli Kolínis, naised ja lapsed seisid tankide ette… Õnneks ei sõitnud juhttank siiski plakateid "Minge Moskvasse tagasi!" hoidvate inimeste sekka, vaid pööras kõrvale, kõnniteele ja pressis end siis raginal läbi kahekordse maja, rajades kolonnile uue tee… — Vt Juhani Püttsep, Toomas Sildam "Johannes sõitis Tšehhis läbi 2-kordse maja" (Pm 26. I 2001)**
*  Mõnedel andmetel ulatusid N Armee inimkaotused augustiinvasioonis täpselt 96 meheni, aga mitmesuguste õnnetuste ohvritena surid need enamasti sõjaväe-manöövrite loomuliku kaona — vt Boriss Sokolovi rmt: Leonid Brežnev ja tema “kuldne ajajärk” (Tln, 2011, lk 134); rahuliku elanikkonna ohvrite kohta vt ka "Oběti srpna zaluji" Občanský deník, 24. VII 1990; Stéphane Courtois' jt rmt: Kommunismi must raamat (Tln, 2000, lk 436-437)
** Siin tsit Kristjan Lutsu rmt: Eesti ja Külm sõda (Tln, 2007, lk 208-209)

neljapäev, 5. mai 2011

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.


* * *
Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:
TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.
Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011
Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.

kolmapäev, 27. aprill 2011

Kuidas nullida maailmalõppu

Maailmalõpu-ennustused on sama vanad kui maailm ise ega saa otsa enne, kui seesinane maailm kord lõpeb. Jätkusuutlik retsept igaühele: katastroofiootus tuleks taandada sise- (kosmiliseks) kaemuseks.

Ameerika raadiojutlustaja Harold Camping ( * 19 VII 1921 † 2013 XII 15 ) seadis uue viimsepäeva algustärmini — tänavuse 21. mai — ja lõpptärmini — 21. oktoober AD2011. See ennustus valmis k. a algul ja on seejärel jõudnud paaril korral ka meie n-ö peavoolumeediasse. Campingu eelmistest Piibli-arvutustest viljus teade, justkui pidanuks Jeesus Kristus naasma maa peale septembris 1994. Tema taastuleku kinnitusi läinud 16 aastaga pole peavoolumeedias (vähemalt mitte siinses) veel täheldada olnud.

Maailmalõpp pole inimkonnale ainult eshatoloogiline küsimus, vaid ka teaduslikult (nt historistlikult v kosmoloogiliselt) vältimatuks peetav väljavaade. Ja ikkagi jagavad paljud distsipliinid üha menukamat antropotsentristlikku käsitust — et selle maailma ja looduse suurim ohuläte pole miski muu kui inimkond. Tõsi, ses maailmapildis on nüüd üks uus pisimõra Jaapanis toimunud ränga maavärina ja tsunami järelmina.

Ühendriikides AD1959 sealse Pereraadio asutanud, inseneriharidusega ja tänavu 90a vanuseks saav jutlustaja Camping räägib nüüd enam-vähem järgmist:
Kõigest mõni kuu/nädal/päev on lõpuajani, kui 2-3% Maa elanikest päästetakse; ülejäänud inimkond, niihästi uskmatud kui ka suurem osa usklikke (!) jäävad maha ja kogevad põrgut maa peal ja see kohutav aeg vältab 153 päeva ehk 5 kuud…

laupäev, 16. aprill 2011

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:
… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.
Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:
50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"
Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Käsiraamat mõjuklubist & venemeediast

«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾ 

Variasutus Impressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010

pühapäev, 3. aprill 2011

Külma sõja portree


Rodney Castleden (*1945) ajaloolise aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast, jah, oleks seekord paremini teinud tõsiasju säästes ja need ideoloogia-mikserist läbi laskmata jättes. Ent faktegi on Castledeni kofliktoloogia-kokteili puistatud kontrollimatult. Nii on see raamat vist üle hinnatud ja kindlasti on kallivõitu eestikeelne väljaanne.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.

laupäev, 2. aprill 2011

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»
Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:
See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.
Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:
“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”
Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!
Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist