reede, 14. oktoober 2016

Sõjalootus & Maailmasõda

🆘
Kas letaalne, aga morbiidne küll. Säärase määrangu vene ühiskonnale panevad tänase päeva sündmused mäluga = mälestistega seot arengus﹕

Carl Gustaf Emil Mannerheimi autahvli eemaldamine Peterburis
Hirmus Ivan IV╱Julma ratsamonumendi avamine Orёlis

ENDISED KOOPANAABRID. Venemaal ühe päevaga juhtunu sarnaneb Eestis 7-9 aasta eest toimunuga: anastaja pronkskuju eemaldamine linnasüdamest ning paar aastat hiljem klaasist ristisamba püstitamine peaväljakule. Need tõid ühiskonda pelgalt kunstimaitse küsimust ületava vaidluse objektide alaväärsuse tõttu  Vabaduse mõõdupuul.  Ent tagasilöökide kiuste lõppes nende sündmustega postkommunistlik protsess, mida oli nimetatud monumendisõjaks. Seejuures tõi üks neist kaasa siseriiklikke ( aprilli- ) rahutusi + välispoliitilist kaja. Pinget monumendisõja tähtsamate objektide ümber olid aidanud kruttida ① prosovetlik inerts/ rutiin/ Ostalgia, ② rahvuslik lõhestus, ③ pärsitud poliitiline tahe ja ④ vinduv otsustamatus. ( Viienda + kuuenda kolonni kui välisoludes hetkel tähtsusetute juurde minemata )

Mõle-maa sündmustiku sarnasuse tõdemus — EV ja VF-i võõrandumist kajastab siiski ajaskaala — aitab mentaliteedi erinevuse kiuste märgata kestvat ühist eesti—vene paradigmat + jagatud kultuuriruumi + ajalugu + väärtusi. Seega püsib õigustet   (L)ootus   eestlasel(e) venelast nii heas kui kurjas mõista, mis võib tuua täiendavat kasu tervele maailmale. Isegi VF-i niivõrd heanaaberlikul lääneriigil kui Soome ei paista meiega samaväärset kogemust enam olla, kuna eestlasel ka endas süüvimise katsest üksi piisab valmistumaks hulleimaks. Idanaabri asjad on aga tõega hullud.

Asi ei puuduta üksi militaarbluffi — mis Kremlil on oma mängukannidest selle hooaja lemmik — vaid hoopis vene rahvast, kelle leluks pakub end Kreml. Võimaldades leivakõrvase asemel plebeilikku närvikõdi ja deržimorda-uhkust sisendavat geopoliitilist tsirkust ja lahendades läbi suursuguselt globaalse praktika WP isiksuslikke probleeme.

Putin 12. X 2016 📼 Vene piir on nii pikk, et meie isoleerimiseks neil jõudu ega kütust ei jagu ☛ EestiMeel: penikoon ja piirinukk

NAŠA-RAŠA KUI NEGATIIVNE NÄIDE. Vabaduse mõõdupuul on teinegi ots — anastus oma nirude kaasaannetega: sundus + sõltlus + orjus + armetus. Orjameelsust viljeleb Mosk(oo)v(i)a oma, mitte võõrvalitsejate all ju viisteist inimpõlve, alates läänevaliku asemel idadespootlikule valitsusviisile panustand Ivan IV kroonimisest AD1547 tsaariks, kes laastas naaberala — k.a meie asustust Pihkvast Viljandini ja Narva eestlased esimest korda küüditas. Idavaliku seniseks tipuks sai stalinlus oma siiretega Mandri-Hiinas jm. Jossif Džugašvili võimuletuleku tingimus ja siis juba kurjuse kontinentaalseks külviks tarvilik pinnas — materialistlik sotsiaalne alus oli toonaks küllalt kobe ning nüüdki paraku kindlalt alles.

Prolediktatuur võinuks ju olla marksistlikleninistlik sõnakõlks, kui esmakordselt Euraasias üht riiki ei oleks tervikuna pööbelliku — loe: võimupelgliku, samas võimule aga oma alatuse reeglistikku dikteeriva pööbli, inimrämpsu, põhjakihi ( vene: čern', ladina: Homines sovetici ) — enamusmassi võimule allutet. Too pööbli-pillerkaar on kestnud peagu sajandi ja politoloog Portnikovi järgi on ta inimsööja-pale täna muuilma poole pööratud.


[---]
Kui ajaloolane Jurij Afanas'ev NSVL-i rahvasaadikute kongressi agressiivselt kuuleka enamusena määratles, ei mõelnud ta vaid rahvasaadikuid. Oli veel valija roll, mida olematuks teha ei saa. Ega's 1980-kümnendi lõpul enam hirmust oma häält partorgile või lööktöölisele antud! Ikka solidaarsusest. Neisse usuti. Neid mõisteti.
Soostun tõdema, et enamluseelne Venemaa oli võimu ja ühiskonna struktuurilt keerukam, kas või Riigiduuma ja veel enam Asutava Kogu valimistulemite näitel. Ent järgnes kodusõda ja sel olid võitjad. See polnud Lenin ega Trotski, kes mõõgaga vehkis. See ei olnud Stalin ega Vorošilov, kes soomusrongi juhtis. Ega Armand või Krupskaja siis Punaarmeed oma helladeks velledeks pidand. See oli toosama agressiiv-kuulekas enamus.
Gulagist sai vaid selle kodusõja ilmekaim illustratsioon. Ja Stalin, Jagoda, Ježov, Beria jmt — nemad andsid kõigest allkirju. Tapsid teised. Sandistasid teised. Valvureiks olid teised. Kaebekirju vorpisid teised. Uskusid teised. Mitte millestki teada, midagi kuulda ei tihanud teised. Nood teised võtsid leiva ukraina talupoegadelt. Tapsid kuklalasuga Poola ohvitserid. Tundsid rõõmu Poola, Leedu, Läti, Eesti huku üle ja ihkasid võitu Soome üle. Just neid teisi sundis taltuma Mannerheim — miks teda siis armastama peaks? Mannerheimi võib vaid vihata!
[---]
Sama pööbel võttis võimu ka fašistlikus Itaalias + natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Aga teatud erinevusega: nood riigid kaotasid sõja läänedemokraatiale. Kuid N Liit võitis sõja koos demokraatlike režiimidega. Ja pööbli kodusõda terve mõistuse jäänukeiga jätkus kogu oma olemasolu kümnendite vältel.
[---]
Vitali Portnikov «Narod protiv» Grani.RU 14. X 2016
SELLE METSALISE SILMA vaatas Eesti aprillis 2007. Georgia — augustis 2008. Donbass veebruaris 2014… Ja Aleppo — praegu. Euroopaliku heaolu maad sellesse sügavikku mõistagi enne oma silmade avamist ei vaata. Putinistliku Venemaa vaoshoidmist à la containment pole üritetki. Vastupidi — Kreml püsib võidukal pealetungi-kursil, manades Põhja-Atlandi liidumaid vastaseiks, mida nad vaevu olla tahaks. Venemaal III millenniumi loetud aastatega nii poliitika kui ka õiguse hävitanud + ühiskonna tasalülitanud gebistlik hunta oma 80%-lise reitinguga WP kehastuses on end rängalt mänginud rõhuva enamuse lõksu.

Putinism on minevikku pööratud postsovetlik kleptokraatia — opričnina ilma Ivanita, natsional'nyj lider ilma natsioonita, isikukultus äbara persooniga, kes oma rikkust ning isegi peret varjab.

Carl Mannerheimi mälestise evakueerimine soome paruni ammusaja ajutisest kodukandist SPb-s alalisse peidupaika Carskoe selos oli sisuliselt päästeüritus, parimal juhul neljakuise 16. VI … 14. X 2016 monumendisõja viigiline tulemus. Peterburi maine vene läänemeelsuse leerina muidugi kaotas 0:1 leningradlastele.

Monumendisõda Venemaal on ägedam ja laiem… ☛ Paul A Goble: Statue War

HIRMSA VANDI AEG. Arëllased aga rõõmustagu — 4 ja ½ sajandi eest tärganud piirilinn sai asutamise CDL-aastapäeva obeliski kõrvale, kolme Turgenevi, kotka-, lennuki-, mitme tankimonumendi jv paarikümne ausamba lisanduseks, madalalaubalise kuberneri ennast ületaval ponnistusel ja küsitletud linnarahva 64% toetusel — omaenda vaskratsaniku — otse Orliku* suudmel Okaasse, Jumal-ilmutuse väljakule samanimelise katedraali ees. Mis sest, et linnas ei ole mälestist vürst Mihailo Vorotynskile, kes oli Orёlli* päris rajaja ning kellele tsaar Ivan IV sõgeduses paljude kaaskondsete moodi käekäigu määras, so teda elusalt aeglasel tulel praadides surnuks piinas.

Vaenates oma kujuteldavaid vastalisi sünnitas Ivan Julm tõelisi. Verine türann hävitas põlise ( Novgorodi malli ) vabariikluse ning viis Moskoovia kurnavasse Liivi sõtta. Tagajärg — inimtühjad, laastatud või sootuks minetatud alad läänekaares. Järelmeiks anarhia + rahutuste aeg + Rjurikute dünastia lõpp + Moskva geopoliitiline idasuunitlus.

Liivi sõda: Stefan Báthory╱István piirab Pihkvat



IVAN IV JA WP pole lähedaltki võrreldavad valitsejad, välja arvatud ühes — mõlema suutlikkuses mõjutada omi selleks, et tekitada muljet võõrale. Tsaarimängu nautiv Ivan tõstis oma vaenlase kujuks vandenõulikku sisevaenlast,   Vladi-Mir   kujutab isehakanud rivaalina aga USA kui   Maailma-Valitseja   riigi pead.

Ükski stabiilsel orbiidil vene teabevälja seiraja ei pääse täna karusest tundest, et Moskva on Läänega suure sõja veerel. Ehkki objektiivseid põhjusi kuskil ei avaldu ja ka Kremli piiarid märgivad võimaliku põrkumise hukatuslikkust — ennekõike Venemaale. Ühendriikides seevastu osutab otseselt IIIMS-ile vaid alternatiivmeedia ja osa antiglobalistlikke vandenõu-teoreetikuid oletabki, et varjatult see juba käib — oktoobrist 2016 — ning võiks Hillary R Clintoni presidendiks vannutamise järel laieneda termotuumasõjaks.

SÕJASÜÜDLAST EESTIST EI SAA. Võttes kriteeriumiks traditsioonilise pori ja poliitpalagani Venemaal täheldas Delfi.EE ajakirjanik Vahur Koorits 8 kuu eest…
… kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur [---] ohtlikum aeg saabub aprillis [---] ja lõpeb oktoobris [---] Tõenäoliselt saabub selgus aga 18. septembril, kui Venemaal on parlamendi-valimised. Kui selleks ajaks pole midagi juhtunud, on mõneks ajaks pinge maas. [---] Kui saabub november ja inimeste peamiseks mureks on pimedus ja pori, on põhjust tunda rõõmu. Venemaa praegune režiim pole jätkusuutlik…
Ent pinge ei lange. Ärevus ja hirm kuhjuvad. Seatakse otboj = häire lõpu signaali uusi tähtaegu:
  • USA raketikilbi käivitamine Euroopas ( 22. IX 2016 )**
  • USA presidendi valimiste päev ( 8. XI 2016 )
  • … inauguratsiooni päev ( 20. I 2017 )
  • VF-i riigipea erakorralised valimised kevadel 2017 ( ? )



Moskva pöördus juba 1970-kümnendil tuumakonflikti võidu usku ☛ Isekiri: MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Puhuti eesti ajakirjandusse eksivaid sõjaennustusi sarkastiliselt mahategev kollektiivblogi arvustab "totaalse meedia" militaarbluffi, "hirmukultuuri" juurutamist ja väidetavalt sõja+märulifilmide mõjul FSU aladel, sh EV-s vohavat "romantilise sõja narratiivi", mis rumalavõitu ja meediamanipulatsiooni-alti rahva kollektiivses (ala)teadvuses õilistab militaarkonflikte… Kas sellest nüüd järeldub, et eestlased on minetanud läbi «Venna sõjaloo» tuntud müütilise patsifismi? Mis pigem ongi slaavi ja laiemalt — indoeuroopa päritolu.
ÄRA SÕIDA SÕJA ETTE… [---] nõuandevärsid, mis esinevad nii meie kui ka ingeri sõjalaulus, on slaavi algupära ja pärinevad tõenäoliselt Valge-Venest ja Ukrainast. Selles sõjalaulus on rohkesti muidki motiive, millel leidub ligidane vaste valgevene ja ukraina rahvaluules. Teiselt poolt on näidatud, et see sõjalaul osutab motiivisugulust ka balti ( läti ja eriti leedu ) sõjalauluga…
Felix J Oinas «Ära sõida sõja ette» Rmt: Kalevipoeg kütkeis ( Toronto, 1979, lk 37-48 )
Küllap on   rahu(meele)seeme   eesti mulda lennelnud luuletuules Leedu—Poola natsioonide unioonist. Neil aladel tunamullu õnneks pidurdunud (neo)moskoviitlik agressioon on pannud küsimärgi alla WP meisterlikkuse sõjajuhina. Isegi kui WP külma (hübriid)sõja õhutamise osavus on fakt ning peegeldub selgelt Lääne vastupanutahte, -võime ja -vahendite likvideerimises, millele on vaikimisi ka EV võimuladvik kaasa aidanud… Tartu rahust loobumisega. Suutis ju Moskva samal ajal taastada oma riikliku desinformatsiooni-süsteemi, pumbata kihutus- ja mõjutöösse hiigelsummasid, mis kõigest poolteise kümnendiga USA terve KS-i panuse ületasid. Ning mida enam USA ses sfääris praegu koonerdab, seda süngema varju heidab uue maailmasõja väljavaade vabaduse perspektiivile Venemaal.

Raha kihutustööle on
VF-il vähem kui enne
MOSKVA PANUS PSÜHHOLOOGILISSE SÕTTA = teavitustöö + dezinformacija alla pandav raha ≈ ametliku eelarve järgi ümmarguselt miljard dollarit aastas. Peale selle kulutatakse vene-asja-tundjate sõnul sama suur summa varjatult poliitikute ja parteide ülesostuks välismaal, lääneliku demokraatia õõnestamise, ühiskonna lõhestamise jm poliitilise sõja üritusile. Samas on ka VF-i sõjaline võimsus peamiselt meediaprodukt. Ometi kavandab Kreml paari järgneva aastaga kärpida oma subsiidiume ( ikkagi kestvasse ) ropagandaali kümnendiku võrra.

Mõne vene analüütiku hinnangul — ☛ Oleg Panfilov Georgias + ☛ Maria Stroeva-Voliček Venemaal — on külm sõda VF-ile liialt kulukas, mistap Kreml eelistab kuuma, so päris sõda, kuna selle jaoks arsenalis tuumarelvi piisab.

Venelaste esmalöök taktikalise tuumarelvaga on praegu reaalne konflikti rahvusvahelise eskaleerumise korral Süürias. Verine valitseja Bashshār al-Asad kasutab sääl ka iga võimalust rääkimaks IIIMS-i ohust, endal hingel 120-250 tuhat tsiviilohvrit… Patutaaka tükib taga (a)ja(ga)ma WP…

JA OHT EUROOPAS? Nii on kaude tegu läänevastase liiduga — ilmselt immigratsioonibuumi paisutamiseks Euroopas. Samuti on siin tajutav liit Julma-minevikuga, kuna Ivan IV-gi   Kurjuse impeerium   süvenes alaväärsustunde ajel Lääne-Euroopa ees, kelle hiilgus suruti müstilis╱okultistlikult teispoolsusse — Moskoovia kui III Rooma XVI sajandi paleusse.

Ühe H-pommi atmosfääri-plahvatus 11km kõrgusel Eesti kohal oleks piisav muutmaks me maad + vesikonda täielikult elamiskõlbmatuks. Ei ole terve mõistuse pärane ega otstarbeks. Kahjustus riivab kõiki naabermaid erandita.

Tajutud sõjaohu 100℃ kraadiklaasi näit EV-s hetkel 88℃

Pärissõda tuleb pigem täppislööke ja taktikalist tuumarelva rakendades, kestes mõlema poole asjatundjate optimeerit + kattuva arvamuse järgi 20 päeva. Küsitav siiski, kas saab kolme sõjanädala järel kumbagi poolt veel võitjaks lugeda. Ent tuumasõda tulevikupimestuses võimatuks lugeda on arutu. Nagu ütles optimistist akadeemik Endel Lippmaa, näeb inimkond ära nii IIIMS-i, IVMS-i kui ka VMS-i. Praeguse hetke ülima ohtlikkuse tingib asjaolu, et Moskva peab külma sõda ühepoolselt, ilma muuilma poolse vastupanu osutamise tahteta, mis oli olemas XX sajandi bilateraalse KS-i ajal ja mida täna asendab uue KS-i välistamise energiline väljendamine. Selline rahulootus on silmitu ja lõpeb ükskord paratamatult enneaegse suursõjaga.

Sest WP on näidand, et tema võtab säält, kus saab.

Riigiti kuhjub seda enam ohupinget, mida vähem ollakse ühiskondlik-poliitilis-majanduslikult arenenud ehk ( OECD malli ) esimesse maailma lõimitud — vt kaardil liitumisaastate alusel tumepunasest heledamaks, kuni valgeni — Läti╱Leedu 🆘 — värvitud alu!



 LÕPPEKS: Sõja võimatuse visioon eeldab silmade avamist sõjaohule. 

MÄRKUSED.
Pildid: 3 From 2 Surgery ( 2 Lõikus 3-ks ) ©Chris Mars, 2006. — L!FE TV 14. X 2016 ekraanitõmmis — 2x Wikimedia: «Pihkva piiramine» Boris Čorikov ( AD1836 ) + Cheyenne Mountain Division USA Colorado osariigis — kaart OECD — 2xtabel Isekiri. Lühendid: IIMS = Teine maailmasõda. IIIMS = Kolmas maailmasõda. IVMS = Neljas maailmasõda. VMS = Viies maailmasõda. CDL = 450. AD = Anno Domini = Issanda aasta. EV = Eesti Vabariik. FSU = former(ly) Soviet Union = endine N Liit. H = Hydrogenium = vesinik. KS = Külm sõda 1945… 1990. MAD = mutual(ly) assured destruction = vastastikku tagatud häving. OECD = Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon. SPb = Sankt-Peterburg = Peterburi = Piiter = ajutiselt Petrograd/Leningrad. VF = Vene Föderatsioon = Venemaa. WP = Vladimir Vladimirovič Putin.
___________________________________________
*   Legendipäraselt nimetanud paiga kotka ( vn: orёl ) järgi Ivan IV, kelle saabudes too parajasti sääl tammelt lendu läks, mistap linnaase AD1566 nii nimetegi; enne juurdus kohanimena aga jõe nimi, mille alamjooksul Arjoli asula tekkis, ning so tuletis balti ürgkeele sõnast erlos = 'luht' ≈ Luhamaa.
**  Täpsemalt üks USA raketitõrje-süsteemi elemente Euroopas Aegis rakendus 22. IX 2016 Deveselu-jaamas Rumeenias; Poola Läänemere-äärses Redzikowo-jaamas juhtub sama alles 2018, raketikilp tervikuna valmib aastaks 2019.

teisipäev, 11. oktoober 2016

Külma sõja inimtegur Georg Otsast Ilmar Lendvani

United Press International tuletas meelde Reykjavíkis kolme kümnendi eest alanud tipp-kohtumise. Nii selle korda- kui nurjaminekut mõjutasid muide eestlased…
UPI: Aastal 1986 kohtuvad president Ronald W Reagan ja N Liidu juht Mihhail Gorbačov Islandil arutamaks relvastuskontrolli ja inimõiguste küsimusi. Kuigi läbirääkimised viimasel hetkel läbi kukkusid, jätkus koostöö, mis päädis kahe riigi 1987. aastal sõlmitud leppega kesktegevusraadiusega tuumajõudude alal.
Fööniksi sündroomi sunnil, aruti pigem tahtmatult kui arutus tahtes uude ilmasõtta kippuv Putin kehastab Moskvas sama ringkonna võimu, kes 30 aasta eest salamisi üleilmset pinget kruvis. Nüüd on nad Kremlis ja antikangelase rollis avalikult. Nende kohalikud abistajad muuilmas tegutsevad samuti edasi, mõned ju suhtkõrgeil kohtadel ja enamasti salaja.

pühapäev, 2. oktoober 2016

Kurb ja igav eluraamat

”Mis ajakirjanik teeb, on kõigile teada,” mõlgutas Mart Kadastik ( *24. III 1955 ) alias Jaak Kalju, Felix Tonga jne Edasi-lehes AD1980 lausungi all TAGASITEED EI OLE… Ja pühendas elu roosale kesktee-ajakirjandusele.

Inimpõli hiljem skandaaliga üllitet autoabiograafia ei selgita, mis ta Rubiconi viis — Soome-lähetus ja hoovõtt Moskva olümpiaregatiks või ainult kiusatus gebistlikku teabelätet vahendada? Ent psühhiaatrist isale kuuletumata asus Kadastiku-pere noorim poeg terveks kümnendiks KGB-ga koostööle. Karjeristlik+materialistlikult õige samm…

pühapäev, 10. juuli 2016

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:
«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»
Tsitaadid H'86 asutamisteatest
Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

pühapäev, 26. juuni 2016

Lühilaine-ajastu lõpp Euroopas

Juunis 2016 lõppes Külmas sõjas alanud 70-aastane teabeajastu, mil(le) vabadus ulatus kommunistliku võimu ikkes olnud rahvaini ja eriti venelasteni lühilaine-eetri ( LL ) kaudu.

Pühapäeval, 26. juunil kl 13:59 kohaliku aja järgi lõpetas Vabadusraadio ( RFE—RL ) kõik oma LL-saated vene jmt keeles. See oli viimane suur rahvusvaheline raadio, mis neid LL-il üldse veel edastas. Järgnes seni toiminud jaamade eetrivaikus. Eetrivabaduse värava oli avanud täpselt 70 aastat ja 3 kuud varem — 26. III 1946 — Briti Ringlevi-korporatsioon BBC oma venekeelse programmiga.

VÄLISRAADIO ETEMAD AJAD seostuvad summutuse minimeerimise või täieliku kaotamisega N Liitu suunatud LL-saadete osas ning algasid need vastavalt septembris 1973 ja novembris 1988. Esimesel puhul katkestati seitsmeks aastaks rahvusvahelise ringhäälingu suuremate tegijate, nagu BBC, Ameerika Hääle ( VoA ) ja Saksa Laine ( DW ) kuulamise laussegamine ehk urisev eetritsensuur, aga teisel puhul lõpetati viimaks ka RL-i ja Iisraeli Hääle ( Kol Israel ) summutamine.

Järgneva aasta-paariga kujunes maksimaalselt ausaks välisringhäälingu retseptsioon Ida-Euroopas, ühtlasi tekkis võrdväärse konkurentsi võimalus nii välisraadioil omavahel kui ka välisringhäälingu ja (pro)sovetliku teabelevi vahel. Ühendriikide valitsus oli saavutatuga rahul ja sõna otses mõttes orienteeris Külma sõja võidukogemuse Aasia maailmajakku. Selle ilmselgeks tähiseks oli RFE Glória do Ribatejo/Maxoqueira saatejaama kolimine Portugalist Kuveiti, hiljem viidi sinna üle ka RFE Holzkircheni raadiojaama aparatuur.

VABADUS… Teabevabaduse kuldaeg, mis hõlmas ka Lääne erakapitali invasiooni kohaliku teabelevi valda, pikenes Venemaal parimal juhul kuraditosina aastani, kuni Moskvas saavutas võimu Külma sõja kaotust revanšeeriv gebistlik hunta…

Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter on aastast 1995 Prahas
Foto VoA veebist ©Associated Press, 2012.

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Ameerika Hääle raamat

SIIN AMEERIKA HÄÄL, WASHINGTON! 



Väljaandja EÜS-i kirjastus

Mõõdud 236x165x23mm
ISBN 9789985994153
Koostaja Anne Velliste
Eessõna autor Trivi Velliste
Inglise tekstide eestindaja Kristi Tael
Kujundaja Rein Seppius
Hind 20,93… 23,7€
⍟⍟⍟⍟⍟


Vello Ederma kõvas köites Siin Ameerika Hääl, Washington! ( Tallinn, 2016, 376lk ) on kummati esimene non-fiction-raamat Eestis, mis sellele üleilmse mõjuga ja eestlaste seas vahel ka oma "ameerika onu" hääleks kutsutud meediumile on pühendatud. Need asjalikud töömälestused on kirjutatud tabavas ja ( liigagi ) napis stiilis, millel on maailmaraadio Voice of America uudistetoimetuse kuldne pitser.

Autor on tegijate killast + Eesti tollest pagulaspõlvkonnast, kes Läände sattus lapseeas ja seal juba hariduse sai — siiski kaotsi ei läinud, vaid eestlusele ikka ja lõpuni truuks jäi! Ederma asus VoA eesti toimetusele ehk AH-le kaastöid saatma veel tudengina 1954. Aga 1960 eesti toimetusse tööle asunud, tõusis ta ametiredelil peatselt kõrgemale. Temast sai AH uudiste kesktoimetuse peatoimetaja, seejärel AH Euroopa-osakonna asedirektor, kel tuli ajuti tegutseda ka osakonna direktorina.

Aastast 1983 töötas Ederma USA Infoagentuuri ( USIA ) uuringute osakonna spetsialistina. Tema sule alt läksid põhjalikud välismeedia kokkuvõtted ja eritlused ka Valgesse Majja. Pensionile jäädes jätkas ta 1994-2004 kaastööd AH-le.

Ülemuste silmis oli Edermal tõsise, arvestatava tegija maine. Karjerist sõna pejoratiivses mõttes ta ei olnud. Kõik edutamised tulid mehele endalegi üllatusena. Iseloomulik seik Ederma meenutusist:
Kuidas pandi paika töötaja mõjukus AH-s. Euroopa osakonna juhatuse kompleksi tuli ehitada 5 ruumi: direktori ja asedirektori kabinetid, režissööri kabinet, eesruum 2 sekretärile ning nõupidamisruum. Minu plaanis oli lasta endale ehitada väike kabinet ja direktorile muidugi suurim. Kui ma aga 2-nädalaselt puhkuselt naasin, oli mulle ehitatud kõige suurem kabinet, aknad vastu Independence-avanüüd. Laua taga istudes nägin Kapitooliumi suurt kuplit, kosmosemuuseumi ja hiigelparki, mille rohelisus ja Smithsoniani muuseumid suundusid sirgelt "toompea" kaudu George Washingtoni obeliski, Lincolni ja Jeffersoni memoriaalideni. Ühele poole mu kabinetist jäi osakonna direktori tuba, akendega vastu kõrvaltänavat, ja teisele poole režissööri oma, vaatega sisehoovi. Ma protesteerisin, kuid midagi muuta polnud enam võimalik. Ehitusinsener ütles, et niisugune oli tema otsus ja AH direktor oli selle heaks kiitnud. Ikka et kõige tähtsam ruum sellele, kel on osakonnas kõige rohkem tööd…
Vello Ederma „Siin Ameerika Hääl…“ ( Tln, 2016, lk 179 )
Ederma raamat tutvustabki AH tööpõhimõtteid, millest tähtsaimad olid tõde ja faktid, Külma sõja ajajärgu pingelise töö üksikasju, igapäeva-probleeme ning paljusid eesti kuulajale AH kaudu tuttavaid inimesi.


Ameerika Hääle kutsungi + Ive Patrasoni teadustusega helilõik AD1979

Oma pere teed läbi sõjas purustatud Euroopa ja nn Čehhi põrgu, isiklikke õpinguid mh George Washingtoni ülikoolis ja tööd USA vastuluure-ohvitserina — kõike seda kirjeldas Ederma oma mälestussarja avaraamatus «Rakverlase ristteedelt: mälestuskilde 1934-1960» ( Tln, 2013, 215lk )

LISAKS paar nooblit meenutust VoA eesti saate kuulajate killast:
• MEEDIAARVUSTUS, mille Alo Lõhmus kirjutas 2001: «Raadiost tuli isemoodi saade. Algusest lõpuni saatsid seda põnevad viled ja raginad, mida FM-põlvkond kuulnudki pole. „Segajad on täna õige kõvad,“ ütles vanaisa. Lõpuks tabas kõrv vilede vahelt diktori lätikeelsed lõpusõnad, millele järgnes vaikus. Ning seejärel: This is the Voice of America! The following broadcast is in Estonian ► Meediaarvustus: Siin Ameerika Hääl…
• VIDEO, mille Mart Sander koostas 2013 Viasat Estonia TV3 7-ste uudiste tarvis —  „AH…“   ►   TV3 Play  — JA KOMMENTAAR: ajalooliste saatelõikude, kutsungite ja häältega põnev ja sädelev, aga mõneti eksitav, päriselt 1960-kümnendi ( 1963/1968 ? ) salvestusi sisaldav ülevaade VoA eesti saadete loost — NB! Algselt oli VoA saadete, k. a eesti programmi avanguks gongilöök, hiljem VoA üldine tunnusmeloodia, kuid mitte kohe Yankee Doodle'i marsi ülev orkestratsioon, vaid sootuks teine — Columbia, The Gem of the Ocean siin ► kuuldav   1965. a   salvestis 
   Vrd Yankee Doodle Dandy 2 varianti: neist I variant pakub ainult flöödi ja trummirühmaga ( Fife and Drum Corps ) muusikapala + teadustaja Ive Patrassoni hääle —   salvestis ► 1970-kümnendi   teisest   poolest   —   ja II variant ► 

teisipäev, 2. veebruar 2016

TARTU RAHU 50… AJAD POLE MUUTUNUD

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval üllitab Isekiri uuesti Vaba Eestlase nr 9 (1785) juhtkirja 3. veebruarist 1970

    T A R T U   R A H U

Poolsada aastat tagasi kirjutati Tartus ringkonnakohtuhoones alla ajaloolisele dokumendile, mis kannab nimetust "Rahuleping Eesti ja Venemaaa vahel". Selle lepingu põhjal lõppes nende riikide sõjaline vahekord ning Venemaa loobus lepingu sõnade kohaselt:
… vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti noorele vabariigile oli see suureks võiduks, kuna väike Läänemere-äärne riik oli oma iseseisvuse eest võiltemisel üles näidanud erakordset sitkust, organiseerimisoskust ja võitlustahet, millega ta kindlustas endale õiguse eksisteerida iseseisva riigina ja vaba rahvana teiste vanade iseseisvate riikide peres. Oma osavust ja küpsust näitasid Eesti esindajad ka Tartus toimunud rahuläbirääkimistel, kus kommunistid esmakordselt rahvusvahelistel läbirääkimistel tulid välja oma praegu üldtuntud venitamise ja surveavalduse taktikaga, katsudes muuseas rahuläbirääkimisi mõjutada ka Narva all organiseeritud suurte pealetungidega, et murda meie moraalset ja sõjalist vastupanu.

Eesti peadelegaat Jaan Poska oli Moskva esindajatele tugevaks ja visaks vastaseks ning oskas isegi osavalt välja libiseda venelaste silmusest, millega taotleti rahulepingu tekstis ainult üldiste põhialuste määratlemist ja paljude detailide jätmist hilisemate läbirääkimiste otsustada. Jaan Poska taipas, et edaspidiste tõlgendamistega võib paljudes küsimustes tulla arvamiste lahkuminekuid ja tülisid ning katsus rahulepingusse panna nii palju üksikasju kui vähegi võimalik.

Kui Tartu leping oli üks esimesi rahvusvahelisi lepinguid, mis kommunistid välismaailmaga sõlmisid, siis huvitaval kombel oli see kokkulepe ka üks esimesi, mida venelased vägivaldselt murdsid ja sellega kogu maailmale demonstreerisid, et kommunistlikku riigikorda ei saa usaldada. Aastal 1940 näitasid N Liidu kommunistlikud võimud Eesti okupeerimise ja EV territooriumi vägivaldse liitmisega N Liidu külge, et Tartus 1920. aastal N Liidu valitsuse esindajate poolt allakirjastatud rahuleping on kommunistide silmis ainult paberilipakas, millel ei ole mingisugust väärtust. Rahulepingu meelevaldne vägistamine kanti üle ka minevikule ja hakati Eesti Vabadussõda tõlgendama eestlaste omavahelise kodusõjana, kuigi rahulepingu sissejuhatuses märgitakse sõnaselgelt, et tegemist on kokkuleppega Eesti ja Venemaa riikide vahel.

Moskvas teatakse siiski väga hästi, et Tartu rahuleping jääb välismaa silmis rahvusvaheliseks juriidiliseks aktiks, mille murdmine on N Liidu kommunistlikule valitsusele halvaks reklaamiks. Sellega on ka seletatav, miks N Liidu kommunistlik režiim püüab igasuguste võtetega maailma eksiteele viia ja toonitada, nagu oleks eesti rahvas ise Nõukogude korra valinud ja sellega venelased Tartu rahulepinguga antud kohustustest ja lubadustest vabastanud. Meie ülesandeks paguluses on kõigi käepärast olevate vahenditega nende valede vastu võidelda ning paljastada kogu maailmale siiruse ja aususe maski taha peituva N Liidu valelikku nägu.

Kas Jaan Poska ei näinud seda kommunistide õiget nägu juba Tartu läbirääkimistel? Sest millega seletada seda, et ta oma ettekandes pärast rahu sõlmimist Asutavas Kogus märkis:
Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.
Jaan Poska 10. II 1920 aruande lõpulause rahulepingu ratifitseerimisel Asutavas Kogus
Need prohvetlikud sõnad olgu hoiatuseks kõigile vaba maailma riikidele, kes venelastelt liiga palju loodavad ja nende lubadusi usuvad. Kuid olgu need sõnad ka meile, eesti pagulastele, kellest nii mõnedki on asunud südilt marssima "Ajad on muutunud" loosungi all ning on unustanud venelaste poolt 50 aastat tagasi allakirjutatud, kuid 20 aastat hiljem purukskäristatud dokumendi, mille nimi on "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel".
Juhtkirja autor on Vaba Eestlase toimetaja (1954-1972) Ilmar Külvet (1920 - 2002)

Tartu rahuleping ja EV idapiir uudistes




Märkus: LTKM Toomas Alatalu säutsus tähendab tõenäoselt EV valitsusjuhte: Mart Laar, Siim Kallas, Andres Tarand. Viimane täht osutab aga Raul Mälki, kes Eesti Vabariigi välisministeeriumi asekantslerina sai kevadel 1994 ülesande korraldada Eesti idapiiri uuendavaid läbirääkimisi.

TARTU RAHU 6x16

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval avaldab Isekiri taas Virumaa Teataja nr 9 (21) 2. II 1926 juhtkirja

    K U U S   A A S T A T   R A H U 
2. veebruar 1920  —  2. veebruar 1926

Täna kuus aastat tagasi kirjutas kadunud Jaan Poska Eesti esindajana Tartus alla lepingule, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja N Venemaa vahel. Kaks aastat visa võitlust iseseisvuse idee eest tõi võidu sellele ideele ja sai teoks paljude põlvede unistus vabast Eestist.

Tartu rahuleping on kilomeetripostiks, kus lõpeb otsene sõjariistus võitlus Eesti olemasolu eest ja algab mitte vähem raske sisemine ülesehitusvõitlus, mis veel praegugi kestab ja kaua kestma saab.

Kuid ka N Venemaa ja kogu Ida-Euroopa ajalukku jääb 2. veebruar 1920 püsima tähtsa päevana: Tartu rahu oli esimene rahu, mida enamlik Venemaa oma naabritega tegi. See oli alguseks tervele reale rahulepingutest, millega pandi alus uuele sõjajärgsele Ida-Euroopale.

Rahu oli küll tehtud, kuid õiget rahu see veel Eestile ei toonud. See oli ajajärk, kus Venemaa välispoliitika orienteerus maailma-revolutsiooni kiirele saabumisele. Sarnases olukorras näis Venemaale rahu Eestiga ainult lühiaegse vaherahuna: lähemas tulevikus pidi Euroopas kodanlik kord langema, mis iseenesest pidi lahendama ka Eesti Venemaa rüppe tagasilangemise küsimuse. Kui suvel 1920 vene väed Varssavile lähenesid, siis räägiti siinsetes vene enamlaste ametlikes ringides üsna avalikult, et kui Poolaga asi läbi on, siis muidugi tuleb järg Balti riikide kätte.

Maailmarevolutsioon lasi aga kaua oodata ja lõpuks ei tulnudki. Lootus sellele kadus. Enamlased piirdusid lootusega üksikutele revolutsioonidele. Aastal 1923 paistis nagu silmapilk kätte jõudnud olevat, kus enamliku Venemaa kõrval tekib enamlik Saksamaa. Teame aga, kuidas ka sel korral tabas enamlasi kibe pettumus, mis tõi nende juhtide keskel esile teravaid lahkhelisid.

Järgnes aeg, mil enamlased senises orientatsioonis pettumust tundsid, kuid uut veel polnud suutnud luua. Esimene detsember [1924] on selle kahevahel oleku värdjalik sünnitus.

Niisiis, 2. veebruar 1920 tõi meile küll rahulepingu, kuid rahu ei toonud ta mitte. Sõdurid läksid koju, kuid nende asemel pidid valvele asuma kodanikud, kelle võitlustingimused hoopis keerulisemad ja tundmatumad olid kui sõduritel avalikus sõjas. Kuus aastat ametlikku rahu, eks see ole kuus aastat psühholoogilist võitlust iseseisvuse eest, kus Eesti rahva tahe vaba olla tihti väga raskelt proovile on pandud.

Venemaa poliitika on muutumas, võib-olla mitte niivõrd sisuliselt kui vormi poolest. Karmid olud sunnivad improvisatsiooni ja fantaasiat enamlikus poliitikas taanduma kainemate võtete ees. Järk-järgult, pikkamisi ja visa võitluse järel suruvad realiteedid end Moskvale peale. Sealpool tekib neist arusaamine.

Eesti iseseisvus, meie rahva tahtmine oma enese juhtida olla, on samuti realiteet — sarnane realiteet, mis on küllalt kõva proovi välja pidanud. Ei ole tark poliitika seda mitte tunnistada, maha salata katsuda. Sarnane poliitika viiks kahtlemata pettumusele, nagu ta seda seni nii mitu korda on teinud.

Kuus korda on iseseisvas Eestis 2. veebruari tähistatud. Kuus tähtpäeva on väga mitmesuguste seisukordade tunnistajaks olnud. Mullas puhkavad tuhanded eestlased, kes kodumaa eest võidelnud. Eesti pole raskustest üle saanud, me teame seda. Aga langenute verd ja vaeva mälestades vaatame julgelt edasi.

Läinud aasta 1. detsembril kirjutati alla Locarno leping, mis uut ajajärku tähendab Lääne-Euroopas. See on sõja-meeleolu likvideerimine ja uue, rahu-meeleolu tekkimine. Räägitakse tihti Locarno-vaimust, mille tõttu [sügisest 1925 kevadeni 1936] nii palju senilahendamatuid asju lahendatakse. Kuid mis on õieti Locarno vaim? Ei muud kui realiteetidest arusaamine, sellest arusaamisest järelduste tegemine.

Rääkisime ülal realiteetidest, mis end Moskvale peale sunnivad. Loodame, et sealpool meie 6-aastase rahuajaloo vaatlemine seda kalduvust aina tugevdada aitab. Meie tervitaks seda hingeelulist muutust tõsiselt. Mis puutub aga meisse, eestlastesse, siis pole meil iial puudunud arusaamine tõsiasjadest, mida võiks tõestada kas või seegi asjaolu, et ka Venemaa täna oma esimese rahulepingu juubeli pühitseda võib.        X.

Kirjutise tegelik autor aliase X taga on teadmata; VT toimetaja oli sellal juristist ajakirjanik ning hilisem riigivolikogu-liige Elmar-Aleksander Lehtmets ( *1901 Eestimaa kub-s Virumaal Venevere vallas … †1942 NSVL-is Sverdlovski obl-s Sosva surmalaagris )