laupäev, 17. juuni 2017

Vaba ajakirjandus ﹠ võitlus-ajakirjandus


AJAKIRJANDUS ONGI SURNUD?

— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa…
Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.

— — — — — — — — — — — — — — — —

Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu…
▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas…
▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas…
▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…

  ᐤ  Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism»
by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.

Preku (КПСС) + Nick (R) = détente AD1973
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS  uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.

Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!

"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ AD2018 ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Siia võiks lisada ridamisi DJT kutsekõlbmatu—vääritu—kõlvatu maine põhistamiseks välmitud laimavaid sensatsioone, tema düsleksiast kuni "kuldse duššini" Moskva Ritz—Carltoni hotelli presidendisviidis… Žurnalistika on surnud — nendib veteranreporter oma kurvastavas repliigis. Järel(m) võlts- ehk liba-ajakirjandus, mida kannustab Trumpi-hullustuse sündroom TDS ) morbiidse kujutelmaga DJT-st kui Ühendriike vaenlasile parseldavast äraandjast + maailma valelikuimast riigipeast

Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.



PROJECT VERITASTim Pooli meediakriitika — WP+CNN-i libauudiste eritlus

VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.

Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.

Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.

♾♾♾

ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.

«Sitta kah!» ©Priit Pärn, 1987.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?

Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?

Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…

ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes". Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.

MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.

Kommunismiehitaja moraalikoodeks (1961) ERKI kalligraafia + EU-loosung


Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.

Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇

KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus"Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.

Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid

Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…

Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee mõlemad selsamal Liivimaal on ka sama vanad.

Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi
( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal käivitus raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.

Tegu oli aga olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudteega. Nii Viidumaa
( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis   ≈  4 0  aastat
≅ AD1923 ↔ AD1968

Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200, kitsast ⪞900. Tollal keskmine 45 ⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.

Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad riik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.

Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.

Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.

JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema  m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat  =  sotsiaalset propagandat pooldab.

Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment. Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.

♾♾♾

                          MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
            🌚  …
      🌒  parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole
   🌓  paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt)
 🌔   keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt )
🌕   Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht )
 🌖   Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt )
   🌗   keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV
       🌘  vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht
             🌑  …
♾♾♾

VABA MAAILMA sünonüüm oli esiteks demokraatlik Lääs ning 1960-kümnendist n-ö arenenud maailm = I maailm. Tõest teavet levitades kindlustas selle maailma edu, arengut ja vabadust ka ajakirjandus. End demokratiseeruva ühiskonna pioneeri ja neljanda võimuna seisusena tajudes oli vaba ajakirjandus tulvil ka parimikule kohast vaimu, vastutustunnet ja väärikust. Viimane on I ja Ⅱ maailma vastasseisu = Külma sõja vaibumisega suuresti küll kaotsi lastud ning USA-s asendumas sissimentaliteedi = (võsa)võitlus(e) -vaimuga ehk kõlavamalt partisan spiritiga, mille väljaelamises nn peavool hiljemalt Trump-eera lõpuks võib õnne leida endapilastaja kombel vaid.

«Tõepoolest üli-inimlik saavutus»  ©Ben Garrison, 2016.

Vaba ajakirjanduse peavool suubus poliitilise süsteemi osaks Külmas sõjas karastet ajaloolise egiidiga. "Külma sõja võitjaleeri" joovastus, "ajaloo lõpu" + progressi-usu vaimustus kergitas neidki samale Ⅳ-võimu-tasandile, mille näilikkust ju Eesti näitel teame. Just nemad pidasid end Washingtoni-DC ja sestap ka globaalpoliitika demiurgideks ja uskusid oma interpretatsioonide loovasse kõikvõimsusse. Ilmekaimalt väljendus see poliitiliste debattide kärpimises kuni 3"-pikkviivulisteks videotsitaatideks 1996-presidendikampaaniast alates. Kuni tuli sotsiaalmeedia ja lõhkus massimeediale kuulunud monopoli poliitika interpretatsiooni alal. Trump-eerast saati peavoolu demiurgide narratiiv enam ei loe.


See aeg ei saagi olla kerge. Riigivõlg on massimeedia mahitet Barack H Obama ja tema valdavalt kriitikaprii valitsemisaja 8 aastaga pea 2-kordistunud ja nüüdseks 20 biljonile dollarile ( 2 000 000 000 000 $ ) lähenedes muutunud jätkusuutmatuks. Samal ajal on kõvasti alarahastet USA taristu ja sõjavägi. Ent mõned valijad tahaks veel suuremaid toetusi endale ja ilmselt veelgi enam teisi endale maksma panna. See stsenaarium võrdub progressivistliku utoopiaga — millise teostamise keeras pahempoolsete ja allavoolu-meedia meelepahaks kihva DJT valimisvõit. Tagajärjeks haaras peaaegu poolt riiki TDS-i epideemia.

AJAKIRJANDUS SÜVENDAB KÜÜNEVIHA ÜHISKONNAS. Tõvelevituse süü määrib omaenda tõe-monopoli edasi uskuvat allavoolu-ajakirjandust, kes sõjakäigus DJT vastu rõhus rassistlike jäänukite + nn alternatiiv-parema esilekerkimisele nimelt järeldamaks mugavalt, justkui nood oleks R-partei poliitikas kasvav jõud, mille puhul aitab ainult D-partei toetamine. Samas jätsid nad alternatiiv-pahemate ( nn Antifa ) löögirühmade süstemaatilise terrori kas üldse kajastamata või siis sootuks õigustasid neid.

Varem on USA olnud harva nii sallimatuiks leerideks polariseeritud:
🅐 üks, päämiselt  🇵a s 🇭e m  poolus — kummalgi rannikul paiknev DJT-vastaste "edumeelne" Ameerika koondub kogu riigi 3144 maakonnast vaid 146 maakonda — kuni 10% USA maismaast katvale alale, mis on geograafilises, kultuurilises, majanduslikus, poliitilises ja ühiskondlikus vastasseisus
🅑 teise poolusega — Ameerika massiivse, paremini relvastet + töödrügava sisemaa "tagurlike" = DJT presidendiks valinud osariikidega, mis selmet pahu-liberistlikku võimuviisakustPC ) sallida, eelistab Valges Majas vahelduseks DJT-sugust ( poliitilist ) matsi.

Kui rahvastik on DJT suhtes jagunenud võrdselt 50:50, siis massimeedia on ülekaalukalt 80:20 DJT vastu. Kumbki Ameerika eelistabki erinevaid uudiseid, kuulab eri muusikat, loeb sootuks ise raamatuid ja kuulab—vaatab omaette saateid. Kummagi eluviisid kipuvad üha enam lahknema. Need on ühe teabevälja paralleelsed universumid.

Akadeemiliste institutsioonide, meedia-, IT-suurfirmade juhatusruume ohjab dialoogi- ja empaatia-võimeta vasakmeelsus, mis viha   vägivalla   uue kodusõja   üldise kaose õhutamise kaudu edutab autoritaarse politseiriigi jõustamist USA-s.
Et langeks põrmu vaba maailma peamine kants⁉ Ja meile nii pakitsev küsimus nagu Balti riikide kaits(e)tus taas tõusetuks…

REUTERSI JUHTUM. Postimees vahendab maineka teabetalituse Reuters presidenti ja peatoimetajat Stephen J Adlerit:
… [R]eporterite arvates on asjal [ DJT vaenamisel ] ka plusspool, kuna nad on maailma karmides paikades karastunud ja saavad [evitada] varem omandatud oskusi nüüd ka USA-s, mis peab end seni vaba maailma juhiks. [———]
"Seda ei juhtu just sageli, et USA president nimetab ajakirjanikke planeedi valelikumaiks inimesiks ning ta kaaskondlased [näevad ajakirjanduses] opositsiooniparteid. Seega tuleb ajakirjanikel ka USA pinnal ja DJT administratsiooni tegevust kajastades hakata kasutama sõjatsoonides õpitud strateegiaid. [———]
… ei ole veel [selge], mis samme DJT või tema nõunikud astuvad ajakirjanike töö takistamiseks või kui ulatuslikud need olla võivad. [———] Reuters jätkab oma tavapärast tööd, ka strateegia[te]ga, mida [ta] kasuta[b] riikides, kus ajakirjanikke ja meediat tahetakse suukorvistada [———] maailma karmides paikades omandatud oskus[ed]… ei lähe nii [ DJT ajal ] rooste." [———]
Trump on… [ kasutanud ] natsiajastu terminit Lügenpreße [=] valetav press [———] jätnud pressikonverentse ära ning andnud intervjuusid väikestele ja mõjuta väljaannetele [ nagu ] Christian Broadcasting Network…
Trumpi võimu ajal on ajakirjanikud «sõjatsoonis»
Trampuutini meem — libauudiste peamine aines ja lõppematu moonavaru
Ühe maailma väärikama teabelevi-äriühingu uudistepealiku sisemise memoga kuulutati välja niisiis eriolukord. Sest DJT sõnad olid massimeediume solvanud ja kõlanud ähvardavalt… Tõsi küll järelmiteta, v. a too tõik, et poole aastaga Valge Maja tõepoolest suutis pressipriiust kärpida… kaamerate kasutuskeeluga oma teabetundides kolme nädala kestel.

Viivitamata võitluse tee valinud Reutersit tabas niisiis samuti TDS-i tüüpi maniakaalne palavik, mille virulentsus on silmaga näha Eestiski.

… SEE VÕITLUS ON TULEMUSLIK. Kaabel-TV uudistekanalite enamik USA-s on pärast mullust langust käesoleva aasta algupoole vaatajaid juurde võitnud ( Cable News Ratings — Variety, 27. VI 2017 ) See on toimunud eri kanalite poolehoidjate ajakulu pikenemise ja seni TV-st eemale hoidnud nooremate täiskasvanute arvel. Tegemist võib olla spetsiifilise auditooriumiga — äärmusse kalduvate nn demokraatide jt sellenimelise partei toetajate ehk n-ö liberaalidega ülelombi-jaotuses, kuigi nood parema meelega pooldaks autoritarismi, mitte pressipriiust vm vabaduse tähiseid.

Pew Research Center arvamusuuringu järgi võib see segment hõlmata kuni 11% elanikkonnast. Just nii palju protsendipunkte on kerkinud ajakirjanduse mõju heakskiitjate osakaal Demokraatliku partei poolehoidjate seas läinud aastaga. Samas jääb viie ühiskonna + äri-inistitutsiooni hulgas angažeeritud ameeriklaste meelest vähim usaldatavaks just ajakirjandus: massimeedia mõju hindas positiivseks 28% ja negatiivseks 63%.

Ühendriikide institutsioonide mõjukuse reiting juunis 2017 ±hinnangute summas PRC järgi:

➊ kirikud jm usukoondised +33
❷ kõrgkoolid +19
❸ ametiühingud +15
❹ pangandus —7 
❺ kesk-ajakirjandus —35


NEW YORK TIMESI JUHTUM. Pärast DJT valimist koges sarnast menu tellimise laienemise kujul ka NYT, mis äsjase kulutõhustamise ning nüüdse leviparenduse saatel nii oma toimetuslikku haaret kui ka voli kahjuks piiras. Sest lisandus vaid raevukat usukinnitust ootavaid lugejaid, kelle meelest DJT ei ole eales võimukõlblik olnud ja riigipeana väärib ainult tagandamist. Miska on leht neile kui mitte DJT-vastane agitprop-relv, siis peeglike endaimetluseks ja omaenda tõekspidamiste kajakamber. Ja tellimuse tühistamise ähvardusi järgneb robinal iga kord, kui vastne lemmikleht hetkekski veel ausalt mõistliku skepsise kaalule asetab midagi vastuolulist: olgu siis ⅩⅬⅤ presidendi illegitiimsuse, tema normaaltärminit ennetava tagandamise vältimatuse või näiteks kliimamuutuste inimtekkelisuse…

New York Timesis üllitatud lugejakirjade varem ehedalt kontrapropagandistlikud veerud on vallutanud lehte toetav kiidulaul — vihje kogu toimetuse enda kriitilisuse ja tõetunnetuse juhmistumisele. See pole ainult väline mulje, kuna märkimisväärt siiralt kuulutas ka NYT peatoimetaja Dean Baquet mullu intervjuus  + intervjuus , et aususe, õigluse ja erapooletuse ajad nende uudistetoimetuses ongi läbi.

STOPP!!! See meenutab vastupanu heliotsentrilisele maailmapildile keskajal või teadusliku kommunismi pealetungi uusimal ajal. Varem kõigutamatu mainega kvaliteetmeediumi(de) selline langus dogmaatikasse + konformismi on märgiline ja massimeedia marginaliseerimise kõrval süvendab auditooriumi poliitilist segregatsiooni. Järelmina teabemullis elutsev tarbija ongi hetke kuumim meediaprodukt — poliitilise rasestumise ootel massipublik, millega meediumid reklaami nimel äritsevad. Küsida tuleb: kas solipsistlik / relativistlik tõekäsitus suudab ⅩⅪ sajandi teabelevi tegelikkusest lõplikult lahti ankurdada ning ohjabki massid roosasse luuluvoogu? Või saame päästerõnga pseudožurnalistika valede + teabemürra uppumise eest personaal-/ sotsiaal- vms mitte-massi-meedia võidukäiguga, selle võrdsustumisel massimeediaga kvaliteedis? Kuni ei ole veel liiga hilja.

Seda kõike võiks võtta kergemalt, ajutise kõrvalekaldena, kui protsess USA-s jm — kunagi suure tähega ˡŁäänes — ei oleks nii äge, ju aasta kestev ega ähvardaks kesta veel paar—kolm edasi… Kui mitte pelgalt kujundliku meedia-kollapsiga paraku ei kaasneks vaba ajakirjanduse — omase toimetustava + faktikontroll + hinnanguline erapooletus + tasakaalu-hoiak = ühesõnaga — kultuuri lõplikku mandumist ja usaldusväärsuse pöördumatut kaotust, mistap viimaks ei jäägi allavoolu-meedial muud üle kui olla Lügenpreße = harrastada unisoonset kooris-valetamist.
Reutersi sissirünnaku stiilinäide: kentsakalt võlts kaamerakuva + läinud sajandi kodu-videosüsteemi VHS 📼 iganenud sümbolid ajakirjanik Tim Reidi reportaaži demagoogilises videovariandis, mis sisendab, et narkoepideemia ≈ DJT pooldamisega presidendi valimisel.

Jah, tõepoolest peaks iga progressivist nägema USA hetkeoludes ajutist tagasilööki ja Valge Maja praegune peremees kehastama progressi reaktsioonilist pidurit. Progressi-usu paratamatut ühiskondlik-poliitilist edenemist sellegipoolest saatuse hoolde andmata üritab pahem-liberalistliku meedia kisakoor DJT mainet hävitades maksimaalset ja seda raugematu hooga. Aga arvestagem, et DJT ametiajast ⁶/₇ on veel ees. Ründeis tema vastu näeme haripunkti tõenäoselt 3 aasta pärast, kui DJT ilmselt teatab kandideerimisest uueks ametiajaks.

♾♾♾

TÕE-EELNE AJASTU. Muidugi on peavool ühtlasi allavool. Kahjuks on Ameerika praegune allavool massiivse ja järsk. Ilmne on, et massimeedia vetevalla Ülemjärvistu ja Atlandi vahel möllab võitlusajakirjanduse maruline Niagara. Vesi kulutab kivi. Manner mõraneb.

Just nemad — ajakirjandusliku võitluse rindele ja selle tagalasse koondujad — katsuvad peale suruda tribalistlikku koopa-eetikat ( mille järgi absoluutset tõtt pole olemas, päris kõik sõnavabadust ikka ei vääri, moslemi õigeusk a priori on ristiusust etem, valge inimese elu enam eriti ei maksa jne ) asendamaks sellega universalistlikku neoeetikat, kus inimkond on planetaarselt ühtne, lahkhelideta pere, kelle jaoks tõde on alati olemas tervikliku ja üldise paleusena.

Pikas perspektiivis ei säästa tänane hämamine tõejärgsusega võitlusajakirjanikke, kuna tagurlaseks ja ameerika patriotismi hävitajaks jäävad kahtlemata nemad. Aga lähitulevikus leevad tollel hämal üleilmsed järelmid. Ei maksa meilgi neist pääsemisele loota.


via GIPHY

MÄRKUS:
  ULTRASTRUKTUURi mõistet on käsitet siin kui ühiskonna toimimiseks tarviliku taristu ( infrastrutktuuri ) üleseid vahendeid = taristute rakendusi = inimtekkeliste ( kultuuri ) süsteemide labiilset/ kineetilist osist, mida tarvitatakse heaolu ( parendamise/ halvendamise ) nimel. NB! Läinud sajandil evitet ingk ultrastructure biol terminina ( pro: fine structure = peenkude/ -koetis ) nihkub kultuuri paradigmast loodusse, rikkudes ultra- ja infrastruktuuri semantilist dihhotoomiat, mistap on nurimõiste.

Kommentaare ei ole: