pühapäev, 8. oktoober 2017

Sügishetk AD ⓴⓱

PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.

Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.

NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?
  1. Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
  2. Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
  3. Paratamatuse taktis erru-mineku-ikka marssiv sovetliku kollaboratsiooni kaader minetab tähtsust.
Aga siin ta on. Mõjuisik oma nooblis siras…
‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″
— ütles Illjaševič valimiseelsel debatil  ɆRR-i veebiportaali 5. X 2017 otsesaates, millest tegi päev hiljem kokkuvõtte ka ERR.EE ☞ Iljaševitš: eesti ühiskonnas võimutseb totaalne russofoobia

Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:
‶venevastane  a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.

VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)

Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne  ɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…
Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…
Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:

Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.

KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.

Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.


EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.




Debati vastaspoolena esinenud EKRE-kandidaat arhitekt Nikolai Jakobišvili (*1952) loomulikult ei jaganud Illjaševiči seisukohta. Ent märkigem siiski ära, et ɆRR-i ekspertidelt sai debati võidupunktid 7:2 ex-KGB-lane Illjaševič.

Ära sega vahele!  Parem vaata Stirlitzit?!
Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:

Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!

Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…

Meenutades AD2011 aset leidnud juunipööret telemaastikul: Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV-s jõudis vaevu lõpule, kui televaatajate kaela sadas ᛋᛋ-Standartenführer von Stierlitzi "kultussarja" reklaam… Niisugune sarjamine tagurpidi mõttes — peene telekunsti piruettide varal hoopis neid sarjates, keda kunagi veripuna-pruunis vendluses kordamööda represseerisid RSHA, NKVD/NKGB, GRU ja/või KGB.



LOHUTUS ﹠ OOTUS. Kui nüüd keegi  ɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.

Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.

Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.

Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.

Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.

Miks Eesti riigieelarvelises meedias saab kuulumist KGB-sse ja vaenuliku riigi salateenistuse mõjuagentuuri  m a h a  s a l a t e s  — koguda mainepunkte ja toetust Euroopa Parlamenti valimiseks?

Ühegi eestikeelse Valimisstuudio saatejuhid (Mart Ummelas, Andres Kuusk, Indrek Treufeldt) ei ER-is ega ETV-s ei teinud tänavu (2009) märkamagi, et neil vastas istub tegelikult teada—tuntud gebist, NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee välisluure-osakonna operatiivtöötaja Illjaševič.

VALIMISSAATEIS lasti tal esitleda end kui põlist, eesti verd literaati ning perspektiivitundlikku poliitspetsi. Aga endisi veresidemeid ega leivaisa ei tuletatud meelde. Miks? Kas sovetliku kollaboratsiooni meenutus täna enam ei ole poliitkorrektne? Või polnud ühegi küsitlejast saatejuhi enda taust piisavalt puhas, et seda küsimust tõstatada. Lihtsalt meie avaliku õiguslikkuse (k. a ERR-i) loomulikul foonil KGB ei torkagi silma? Või hoopis peetakse Euroopa Parlamenti aupaklikult vene salaluure pärusmaaks⁉ Sestap mis pagana pärast peakski olema see meie (EV maksumaksja rahastatud meediumi) asi — sekkuda võõraste suurde mängu! — Moskva üritusse laiendada oma positsioone Brüsselis⁈

Mis iganes, ent poliitkorrektsus, kas või viisakus vaevalt saatejuhtide mureks oli. Sootuks süütumale üksikkandidaadile, kes oli varem kuulunud ühte, ütleme, vuntsikandjate parteisse, tuletasid saatejuhid endist erakondlikku sidet meelde suisa igas saates, kuhu teda Ringhäälingunõukogu ja ERR-i armust esinema lasti.

Mispärast pääses minevikukriimudeta aga võõrriigi salaluuraja Illjaševič, alias Vladimir Ivlev, alias Ants Arukas, alias Vello Pärnaste, alias Mauno Saari ja alias Olev Miil (so nimevõetus tema onult ✝1983, kelle nimele oli pärast KGB nõudel väljastatud ka Iljaševitši NSVL-i Ajakirjanike Liidu liikmekaart!)

KÕVAVÄÄRTUSLIK PEREKOND: Margarete ja Nikolai Iljaševiči hooles kasvas siin vene salateenistuse rõõmuks üles teinegi poeg — Vladimiri vanemveli Viktor, kes toimis oma veerand sajandit KGB uurimisosakonnas…

Üks meenutus aastast 1988, mis illustreerib ühe aadlihakatiste suguvõsa ühisrinnet külmas sõjas Eesti iseseisvuse taastajate vastu:
Hull oli olukord Tarmo Tedre ja Jüri Miku toimetatava ERSP info-stendiga Tallinna kohviku Pegasus ukse ees. Mikule helistas 20. XII 1988 keegi naine, kes ütles, et ta on Ⅵ. Iljaševitši ema. Helistajat häiris stendile paigutatud ERSP inimõiguste-toimkonna esimehe Viktor Niitsoo artikkel "Kuritegelik psühhiaatria: Roland Kaschani juhtum". Naine ütles, et tal on 2 tarka poega ning mõlema eesnimi algab V-tähega: üks olla KGB-s ja teine ETA-s (see, kes kirjutab Olev Miili varjunime all). Helistaja leidis, et artikli näol on tegemist laimuga, nõudis selle kohest mahavõttu ja lubas asja kohtusse anda. Samal päeval helistas Mikule ka keegi mees, kes väitis end olevat Iljaševitši töökaaslane ja nõudis ähvarduste saatel artikli mahavõtmist. Kümme päeva hiljem sai stend väga põhjalikult rüüstatud. Korduvate vandalismi-aktide tõttu oldi sunnitud stendi õhtuti maha võtma ja hommikuti tagasi panema.
— Viktor Niitsoo, Müürimurdjad:
MRP-AEG ja ERSP lugu. Tln, 2002, lk 70.
… Selle kandidaadi taust on risti-põiki-läbi-ja-lõhki ka-gee-bee-lik.

Võõrriikide repressiivasutuste mineviku ametlik (avaõiguslik) salgamine ei saa vähegi nõudlikku ajakirjanduse tarbijat rahuldada, mistap Isekiri kordab Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirja kandidaadi töö+elu-ülevaadet.

☭ ☭ ☭

Tallinnas sündinud Vladimir Illjaševič (*1954, ka Illiaszewicz/ Iljaševitš/ Iljashevich/ Iljasevitsh/ Елишевич/ Илляшевич) lõpetas 1971 Tallinna 47. keskkooli, aastal 1976 TRÜ õigusteaduskonna ning hiljem NSV Liidu Ajakirjanike Liidu rahvusvahelise ajakirjanduse ja NSV Liidu Diplomaatilise Akadeemia kõrgemad kursused. Gebistikarjäär KGB luureosakonnas startis millalgi AD1979±2a. Esimene avalik tööots tuli KGB variasutuse, uudisteagentuuri Agentstvo Pečati "Novosti" (APN) korrespondendina Soomes, mis aastail 1983-1988 jätkus APN-i Eesti osakonna juhataja ase- ja kohusetäitjana ning 1988-1992 sama asutuse Põhjamaade korrespondendipunkti juhatajana. Samas oli tegev ENSV MN j. a KGB I osakonnas eesti pagulaskonna asjatundjana, nii kureeris ta 1980-kümendi keskel ENSV tuntud teadlaste (Kahk, Jansen jmt) suhtlust Balti Instituudiga Rootsis, samuti kirjutas KGB-le analüütilisi õiendeid "emigrantidest" Läänes jne jms. "Žurnalistina" kirjutas mitmesuguste pseudonüümide all eesti vastupanu- ja iseseisvusliikumise vastaseid kirjutisi; sai kurikuulsaks  1988, kui APN-i ajakirja Глобус aprillinumbris tema onu ees- ja pärisnime Olev Miil all ilmus ropagandaalne kirjutis sovetlike massiküüditamiste õigustuseks Eestis «Kto i kak pytaetsja spekulirovat’ istoriej: Fakty protiv domyslov»… Eesti taasiseseisvumise järel on Vl. Iljaševič toimetanud aastaid nädalalehte Russkii Telegraf. Praegu tegutseb kirjastuse Tarbeinfo direktorina. Gebistlikku minevikku hülgamata on kirjastuse kaudu edutanud niihästi ammuseid semusid kui päris vastseid, nii MGB eruohvitserist kirjanikku Uno Lahte kui ka Venemaa salateenistuste skandalist—mõjuskit Johan Bäckman/Bekmanit.

Ⅵ. Ⅲjaševiči ühiskondliku tegevuse esiplaanil on olnud pidevalt enamlaste = bolševike kompartei: Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) ning tolle reinkarnatsioon Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kelle rivistuse teisel positsioonil ta kandideeris 2009 EU parlamenti ning 2017 Tallinna volikokku.

Vladimiri vend on Viktor Illjaševič
(*1950) kaks korda pikema teenistuskäiguga sovetliku eritalituse ja nimelt KGB Tallinna kontori uurimisosakonna töötaja.


☭ ☭ ☭

Riigieelarvest rahastatud meedia mälu ja süüme on nadivõitu, kui sõnaõigus sääl vanaviisi KGB-le kuulub.

Kommentaare ei ole: