neljapäev, 1. märts 2018

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝakǝ—Ǝǝstiaad meile uut aldo anti sünnitamaie…


Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.


KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

Esiplaanil Fookus Meedia Elukirja erinumbri Eesti Ajalugu 2017 nr 206 kaas
V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s
Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969 Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi  ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

PANDI-MEELNE EESTI Kas oli tal ka väikerahva hinge kosutav või igale suurmehele tarvilik kreedo? Või jäi ta usutunnistuseks + vaateks vaid aja(lik)kirjandus, nagu kinnitab Marjustin? Panditombu harutajate meeleheitlik osa, Hioniga esirinnas, vehib ju ka meeleheitlikke sooritusi tema eestimeelsuse insinuatsioonidega — kus kordaläinud tagajärjeks läheks kirja nii Kapitulinski kui ka „nuuskur Made“ moodi maandumine rammusas vandiropas — et siis peremeeste lahkudes eluõhtut ehtsate rahvuslastega ragistamisi viita, selmet Samaarasse "evakueeruda"⁉

V Pant AD1945
Eks kunagi oli tallegi lahti mitu teed. Millest ta lähtus valikuid tehes? Oletagem hetkeks, et teismeea lõpuks oli Valdol maailmapilt või -vaade. Lähtekoht võinuks olla kas 🄐 apoliitiline või vastupidi — XX sajandi keskpaiga Eesti poliitilise mudeli värvides: 🄑 pruun, 🄓 punane, 🄔 sini-must-valge; või mitme eelneva kombinatsioon, mis pealegi võis olla labiilne. Tema mälestuste üllitamise postkommunistliku avangu tegi kolleeg Ivar Trikkel, osundades oma raamatus neist katkendeid, nt Pandi kõnekat paljastust libareportaaži(de) kohta Tallinna raadios:
VALDO PANT: Reportaažis Tudu metsapunktist saagisid fooniks [ hoopis ] saksa sõjavangid [ hoopiski ] Estonia õues, meie autojuht tegi [ järgi ] maavanemat ning mina [ tegin ] Moskva-saatesse vana revolutsionääri.
Täielik mängur — 🄐 ! Lausa koomik?
Apoliitiline raadiožurnalist
= toosama Ajakirjanik
… Marjustini imetelus?

Vahetanud kooliõpetaja töö Virumaal korrespondendi ameti vastu ENSV pealinnas, olevat ringhäälingusse sattumise aeg Pandi sõnul talle siiski õnnetuks osutunud, kuna raadio kuulajaskond oli väike ja kontakt rahvaga puudus… Temale rahvamehena oli sellest vähe: ju ei tundnud publik teda ära hääle, ammugi näo järgi, ega kuulsaimgi ajakirjanik kandnud sellal suurt algustähte. Täht oli üks ainuke: SUUR JOSS… Eesti NSV raadiokomitee tollase esimehe, 🄔 riigiringhäälingust ENSV-liku kujundanud Paul Uusmani sõnul:
Valdo Pandi õpipoisi-aastad polnud just kerged. Kõigepealt tuli tal end poliitiliselt täiendada, mõndagi senist ümber hinnata. Hinnaalandust selle ümberhindamise puhul ei tehtud, küll aga tõusis mehe enda hind…
M e h e   h i n d   raadioülemus Uusmani käsituses selgub  〉 suvel 1950 Kohtla, Käva ja Kukruse kaevandusis tehtud  〉 tänase ERR-i rahvuslikus varamus järelkuulatava 37'39"-se saate RMARH-77340 ☠ 〉 sajandast sekundist  〉 Valdo Pandi reportaažis sai  🄔   i s e s e i s v a   v a b a r i i g i   valitsus viimase jätise tiitli —
… „tsaarivalitsuse jõuetu lapselaps, rahvusvahelise imperialismi verine sulane, Eesti kodanlik valitsus“… Seevastu oli elu  🄓 Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis niivõrd vahva, et siin „põline kaevur“ teenis juba nõnda kõva raha, et… „kahe—kolme kuuga on auto käes“…
Eks ole vägivalla aeg. Ehkki sõnastus — äratuntavalt pandilik, juhm lamedus puudub, ent ikkagi jälk.

S a a n   a r u —   Valdo Pandi reportaaž oli eeskujulik pettus —  a n t i dokumentaalne kuuldemäng — intervjuu oli / pähe õpitud / maha loetud „7 sinise templiga“ paberilt — samuti kui diktori ( Elsa Pant/Peetsalu ) omagi — so ülemuste viseeritud tekst jms…


E i   m õ i s t a —   miks selle mürgist kihiseva tiraadi autorit hinnata teisiti kui eesti ajakirjandusloo negatiivset näidet.


Vahepeal hakati Eestis koostama küüdirongide ešelone ja järjekordse külma-maa-sundlähetuse nimestikke. Ebaõiglased karistused tabasid n-ö kodanlikke natsionaliste. Mööngem, põue võis pugeda pelgu… Kuid viie, halvemal juhul seitsme aastaga pidi see Stalini-aja hirmudest johtuv erutusseisund lõpu saama.

Sellest sootuks erineva sagedusega — oletusliku hirmu ahelaist prii mehe — hingevärin lööb läbi 1950-ndi keskpaiga ja kümnendilõpu saateis, nt reportaažis Toompea lossiplatsilt, kus reporteri mikrofoni + eetri kaudu juba „leegilõõm taevani käis“
VALDO PANT: Kakskümmend aastat on Pika Hermanni tipus lehvinud punane  [ täpsemalt: vene ✩ + ☭ + saksa ࿕ ]  lipp. Kakskümmend aastaringi on saanud juurde pärnad, mis täis kasvupinget mühisevad Johannes Lauristini monumendi  [ 1950-1990 ]  ümber. Lossiplats on täis autokummide sahinat ja toimekat ruttu. Aga tänane tõttaja ise? Kas polnud tema see, kes tookord ema käekõrvu suuri silmi ennenägematut  [ revolutsioonilist ]  rahvahulka vaatas ja kauget punast lippu nagu päikesekiirt pihku püüda tahtis?
«Reporteri märkmikust» E(R)R 28. Ⅵ 1960/Looming 1960.
Siin laulis mees, kelle sõna sundimatult vaba veel ei olnud, aga süda oli juba hõivatud, priiuse joovastav maik suus ja kogemus keres. Sovetlik totalitarism süsteemi korrastatud tasakaalu hoides annustas vabadustki ju rangelt režiimitruuduse määra järgi. See kümnend andis Pandi eetrilennule tiivad — vähemalt kolm esinemist nädalas raadios või teles oli praktiliselt elu lõpuni tagatud. Viiekümnend sai ka Pandi välisreiside läveks — geograafilisteks peasihtideks DDR ja Suomi. Ja sestsamast kümnendist peale panustas Pant oma õhina, ürgande ja eetrisarmi anastajate / punase mütoloogia juurutamisele kaasaja Eesti tegelikkusest nihestatud ühisteadvusse = osalus „ideoloogilises võitluses“ toona valitsenud 🄓 võõrvõimurite poolel ja nende seatud tähenduspiiride = terminite raames. Tema publitsistika protagonistiks oli nüüdsest normatiivne kangelane, kelle kaudu ja abil Pant keris sovetlikku narratiivi kaasaegsest = elavast ajaloost nii, nagu see Moskva hemisfääris üldiselt käras. Pant oli kõhklematu ENSV-liku superreaalsuse malli looja ning ajude loputajana oli ta osav kui eikeegi… niktonemoneviensingen.


 》   ISEKIRI : KÄÄR KOSMILIST ROPAGANDAALI  《 
K I H U T U S T Ö Ö   T I P P A E G   E E S T I   R I N G H Ä Ä L I N G U S


Mis ta edaspidi ka ei ütleks,
missugune poleks tema aade olnud,
tema 🄓 heerosed on meile teada.
Pandimäng oli tema jaoks läbi.
Et päris selgust saada…

KES ON KES…
Heitkem ka pilk ta antiheerostele.

Hilisõhtul pimedas, kui ešelon number 97311 veel Jõgeva jaamas seisis, oli sama teed — küünralaiuse vaguniakna kaudu — vehkat teinud esmalt keegi naisterahvas. Teda oli päevavalges ja otse rongijaamas kinni peetud ning normi täiteks küüdirongile kupatatud. Kui ešelon öö varjus liikuma läks, ronisid aknast välja ka Ojaste-vennad Aksel, 23, ja Arnold, 20. Nemad hülgasid Siberi-ekspressi juba sõidu pealt. Nad pääsesid — sattusid selle poolteise tuhande hulka küüdinimestikes, keda välja saata ei õnnestunud.

Jalgsi läbi metsa minnes jõudsid nad oma vastvõõrandatud tallu Sortsis. See oli 60㏊ suur ja asus Saadjärve vallas, kust AD1949 pidi Siberisse ära viidama 120 perekonda — selline oligi too norm. Vennad tapsid oma rekvireeritud sea ja suundusid metsa pakku… Olid metsas 5221 ööd + 5220 päeva. Süüteoks oli arvatavasti see, et nad ei lasknud end küüditada ega panna vangi, kust eluga pääses harva. Valisid kongi asemel punkri. Julgeoleku pingutusile vaatamata neid kunagi ei leitud. Nad tulid välja ise…

EI! PANDI ANTIKANGELASED pole nemad. Vastupidi — nende sangarlust võis ääri—veeri möönda… Selleks oli Pandis piisavalt sõjaaja-poisikest + sensatsiooni-maia jakirjaniku oidu, et eetri jaoks mitte minetada saadet, mis dokumenteerib äsjaste metsavendade argiellu naasmise hetke. Aga sinna ei saand panna muidugi kogu gebistlikku taustateavet, mille kohaselt noormehed — Valdo põlvkonnast — neile järgi saadetud nuhkide eest, üles seatud lõksudest ja piiramisest pääsesid. Alati. Ojaste-vennaste endi arvepidamise kohaselt kaheksa korda. Vanem neist oli ühel haarangul haavata saand, aga paranes arstiabita. Nad olid Tartus ka paar linnalahingut and. Üle mängind kuraditosin agenti, keda NKVD/KGB oli mehi metsatandrilt välja nuuskima lähetand.

Kes teab, kui tõsi oli aga see, et KGB olla 14 aastaga Ojaste-vendade otsimiseks miljon rubla kulutand; samuti segane, kas summa oli AD1961 rahareformiga revalveerit vääringus. Mispuhul jutt oleks vanas rahas 10 miljonist; täpselt sama rahahulk kulus eelneva kümnendi keskel nt NSVL-i sideministeeriumil Tallinna telekeskuse ja -stuudio rajamisele. Julgeolekukomitee tahtis ropagandaalselt rahapatakaiga vehkides vist rõhutada toda „mõistmist ja hoolt“, mis pidi lööma üle ka metsavendade ema armastuse oma poegade vastu…

Vahepeal seitsme sundaasta järel pagendusest Eestisse naasnud emaga taastasid pojad alalise sideme, kohtudes suviti 3-4 korda kokkulepit kohtades ja aegadel. Kord näitas ema neile KGB sokutatud nn legaliseerimise dokumente ise noisse eriti uskumata. Too metsavendade legaliseerimise pakkumine kehtis üksnes sellisele enda ülesandjale, kel puudus veresüü ja/või kelle väiksemad süüteod olid aegunud. Metsaelu soostusid nad selja taha jätma alles oma vanema velle Osvaldi veendel… Juulis 1963 sõitsid nad kolmekesi taksoga Tartu KGB-jaoskonda Vanemuise tänaval, rääkisid oma loo ja andsid ära 2 saksa automaati + 2 püstolit + laskemoona 139 padrunit…

Julgeolek hoolis teist enam kui lihane ema, usutas Pant.

SUURE VALE KAASITAJAD. Tema eluloo segastes peatükkides on selge üks. Pant ei sattunud eestlaste selle saja tuhande sekka → ⫸ 70 tuhat III riigi sõjaväes + ⫷ 30 tuhat vastupanuliikumises ← kes siin astus N Liidule vastu. Vahest tuleb VP lugu selle salapäras võtta binaarse sulamina 🄑 + 🄓 nagu MRP-d ühes tolle salaprotokollidega = võrdkuju saksa + vene geopoliitilisest sõprusest, mis sai purunedes tragöödiaks. Millega IIMS kujunes SIS-iks = üheks oluliseks osaks Suures Vales.
… [I]seendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ja kindlustame, kui me end ei lase lahti isegi tema kõige hapramast lülist — valest.
Aleksandr Solženicõn «Elada ilma valeta»
Pant oskas 🄓 vale hapra malmiga ümber käia. Oma mammutsaatega varjutas VP tõe IIMS-i kohta ja tegi vandivale eesti asjaks. Või kukkus too ponnistus läbi? Veel ERR üksinda püüab tõtt edasi hoida pandivangistuses⁇

V Pandi ütlemisi ETV koosolekul
Pettis lootusi „eesti rahvusringhäälingu“ uus juht. Mehepisaraist haljal pandipäeval AD2018 kõneles ta kui vanemate ootused nurjanud vunderkint, kes oma võlga keskeas lunastades kulutab ahvihigi kaasaja üldsuse veenmiseks… nagu mõõdaks metronoomi pauk ja seier mitte taktimõõtu, vaid ikka pandiaega. Ehkki sellise jutu rääkija Erik Roose — avaõigusliku ringlevi praegune juht, kel enda sõnul eelkoolieast on meeles metronoom VP telesarjast, — ise oli poolsada kuud kestnud seriaali lõpuks, kõige viimase osa ekraniseerimise ajal 28-kuine maimik…

Metronoomi löögid tõi eetrisse tähendusliku helikujundina Leningradi Raadio. See täitis sakslaste piiramisrünnakute kestel saatepause, kinnitades raadiokuulajale, et vaenlane ei ole ringhäälingut rivist välja löönud. Need taktilöögid said sõja järel leinatähiseks SIS-i mälestuskogunemisil ja mitmes N Liidu sõjaohvrite tsiviil- ja militaarmemoriaalis. Sarnase tähendusega koormasid metronoomi sümboli 1960-ndil nii E(R)R kui ka ETV… Postsovetlikku ERR-i kummitab VP nüüdseks kui poolkurat + pooleldi inimkujuga kolistajavaim, kelle abil nn rahvusringhääling oma kollektiivse alateadvuse nõukogudelikku essentsi edasi transleerib. Nii ei pruugi põlvkonda mööduda, kui mõni järgmine ringleviülemus süütundest veteranide ees leiutab nt gongilöögi evitajana teleilma ETV viktoriinide kunagise skooriteadustaja Õie Heinmaa — ei maksa siin midagi imestada — nii-pandilikult-kaske-ja-kaske telemaja-ühe-konstaabli-võsukese-veel-alleaa…

VANDIVALE RELIIKVIA. Olgu pealegi, et VP kah ülistas kohalikke stahhaanovlasi, pakatas sovetipaatosest pidupäeva-reportaažides „suure kodumaa pealinnast Moskvast“ ning jagas vastulööke eesti eksiilpressi n-ö laimulugudele ENSV kohta, jättis ta valdaval hinnangul sügavaima eetrimulje raadiokompositsioonide 📻-sarjaga 《Täna aastat tagasi》 = Päevakaja 40-lõiguline erirubriik 1965, mis sünteesis dokumentaalset publitsistikat ilukirjandusega ning arenes järgmisel aastal megalomaaniliseks tele-📺-sarjaks ETV propagandasaadete peatoimetuse egiidi all.

Tollane telejuht Leopold Piip on meenutanud, et VP kavatses sarja 400-osalisena ja sihikuga noortel. Vahepeal kahanes plaanitsetud osade arv 350-ni ja finiš jäi 313. saate juurde. Kõige tihedamal 1970. aasta maikuul 27x, kuid läbilõikes 6x6 otse-eetrisse jõudev 《Täna aastat tagasi》 püüdis jälgida SIS-i käiku uudselt — so mitme nurga alt. Autoril õnnestus muretseda saate tarbeks välismaal ilmunut ja nii hakkasid ENSVenkud teda toona süüdistama sovetlike autorite kõrvalejätus. See oli ebaõiglane + poolik tõde, sest peale raamatu-tsitaatide käis sarjast läbi hulgaliselt sõjas n-ö õigel poolel osalenud mehi, kelle jutt lisas hulga tavatuid detaile.
VALDO PANT: Tallinna vabastamise juubelisaates — TAT nr 222 — 22. Ⅸ 1969 sõitis soomustransportööridel Lasnamäelt alla ja läbi linna Toompeale peaaegu kogu Ⅷ Eesti Laskurkorpuse tollane juhtkond eesotsas korpuse komandöri knd-ltn Lembit Pärnaga. Kunagised tankidessandi-mehed said Pärnu maanteel taas üle ¼-sajandi kokku Elisabeth Nuusbergiga, kes neile kord punase lipu andis, mis varsti Pika Hermanni tippu viidi. Saade lõppeski samas tornis ühe lipuheiskaja Elmar Nagelmanni ja Tallinna vabastamise löögiüksuse ülema plk Vassili Võrgu meenutustega. Koerailmale vaatamata oli see üks ülevama meeleoluga saateid ja mitme trammipeatuse juures võis märgata, et erarõivais veteranid tunnevad oma kindralid ära ning annavad nendele au… Müts maha meeste ees, kes vaatamata aastatele, tervisehäiretele ja kindraliõlakutele ei pidanud paljuks vettimist ega vaeva, et sõita veelkord läbi vabastamisrajad ning jutustada sellest oma pärijatele — noorele põlvkonnale! Tõeline kahju, et ka sellest küllap kordumatust retkest ei säilinud meetritki filmi.
«Televisioonimammut ristlõikes» Sirp ja Vasar, 1970 nr 38, lk 1-3.
Kalli kolleegi elutöö peatähisele tagasi vaadates tõdes Lembit Lauri AD1988:
Saatele TAT oli omane globaalne sündmuste haare. Kommentaator, jalutades põrandakaardil küll ühel pool rindejoont, ulatus nägema samaaegseid arenguid kaugemal nende vastasseostes.
Siin lasub rõhk kujundil „ühel pool rindejoont“, kuna reaalselt Pant astus ka joonest üle. Tema tegelik joon piirdus aga idarindega, kuna võtterühma sõidud jäid liiga lühidaks, et ka muilt IIMS-i mälestuste rindeilt otse reporteerida. Metronoomi kolistas VP aga alati Svjaščennaja vojna ( Püha sõja ) — oma sõjasaadete tunnuslaulu rütmis.


ERR AD2013: TAT on telejutustus, dokumentaaldraama IIMS-i [ loe: SIS-i ] kangelastest — sõdurist, sõduri emast, meestest ja naistest, kes andsid endast kõik vabaduse [  ] nimel. Saadete lähtepunkt: mis juhtus nimelt sel päeval, sel tunnil 25 aastat tagasi [ … ] Ehkki elutöö, oli see vaid osa Pandi loomest.

VABASTAMISE VANDIMUISTENDI sundimatult veetlev eestindamine sai tema kollaboratsiooni pandiks + demoraliseerumise tagatiseks koos kaasnevate väliste järelmitega: salatud + manduv sugu + padujoodiku + ahelsuitsetaja => nõgise kopsu + hallitava maksaga elupõletaja = rutakas lõpp. Selge allakäigu suitsukattena suruvad pandipaganad kaastunde-hooba tervise laostumise teemal kopsutiisikuse tagajärjel. Halavad mehikest kui tõekuulutamise eest KGB poolt jälitatud prohvetit, kes pealegi jäi piisava tunnustuseta… Kui see peaks olema tõsi, siis valitseb küll äärmine ebaõiglus sulesepa suhtes, kes oma tsunftis oli Eesti mõjukaim sovetiseerija.

Kohaliku massikommunikatsiooni peamine rakketeadur Trikkel pidas parajaks Pandi võrdlemist massihävitusrelvaga…
Ivar Trikkel AD1967: Mis kindlustas Valdo Pandi telekommentaaride TAT täistabamuse vabariigi auditooriumi keskel? Põhjuseks on kommentaatori isik, tema oskus materjali seostada ja mõtestada nii, et tuntudki informat­sioon saab uue sära. Valdo Pant lõi meile kõigile juba veerand sajandit tuntud ja šabloonsest ajakirjanduslikust pruukimisest tuhmunud sõjateema uuesti läikima nagu vaskse sõdurinööbi.
Pandi-legendide pronks tuhmub iga aastaga. Eesti TV „eredaima tähe sära“ ei lummanud päriselt ju kõiki kaasaja televaatajaid — neid, kel põhjala geenid radioaktiivse oleviku lumepimedust lasid trotsida. Nii nägi ajaloo-õpetaja Leida Tarand ( 1907-84 ) ses mammutsarjas pelgalt ajalugu väärastavat teleloengut:
Televisioonireporter Valdo Pant pidas kord loengusarja TAT. Sinna mahtus ka Tallinna pommitamine. Andekas ja osav Pant rakendas oma võimed terve selle ajastu suupäraseks tegemisele, noppides välja ainult fakte, mis näitasid fašistliku diktatuuri verejanulisust ja Stalini—Nõukogude diktatuuri heroilisust.

Mina kuulasin ja vaatasin ainult mõnda ning leian, et Pant karistas end ise oma meeletu joomise ja enneaegse surmaga. Pandi osavus ja andekus mõjutasid vähem-asjatundjaid hoopis vääralt möödunud aegadesse ja sündmustesse suhtuma.

Ah, kui osavalt ta vingerdas ja tegi meelepäraseks Tallinna pommitamise — kuidas see oli sõja seisukohalt tarvilik! Nõukogude võim pidas ju Tallinna oma linnaks ja tappa oma tsiviilelanikkonda – oli see tõesti tarvilik?
Ervin Martinson (vasakul) + Valdo Pant + Rein Karemäe juunis 1972
EESTI TV alustas teatavasti kui raadio- ja televisioonikomitee Tallinna Televisioonistuudio = TTS. Selle asutuse poolsajandi juubelipidustuste taustal pani sovetiaja kesised väärtused paika teleajakirja Nädal juhtkiri, mis VP mütoloogilist panust vaagides leidis…
et, mõndagi [ TTS-i 🔜 ETV ] alusmüürist on vaikselt mädaks muutunud. Küsitluse järgi hinnati läbi aegade parimaks ETV saateks Valdo Pandi TAT. See oli võimas ja muljetavaldav töö, mida Pant selle sarjaga tegi. [---] Kuid õnneks pole sarjast praktiliselt enam midagi järel. Õnneks sellepärast, et selline Nõukogude propaganda oleks tänapäeval isegi Venemaa putinlikule riigitelevisioonile liialt kõva tubakas. [---] Milline oli [---] legendaarne saatesari: propaganda domineeris, ajaloofakte võeti valikuliselt, Punaarmee oli Euroopa vabastaja… Ongi hea, et sarja enam alles pole, muinasjutud ja legendid on ikka ilusamad kui karm tegelikkus.
Tema käitlusvõtet on ETV üks kauane programmidirektor oma jätkuvat missiooni hästi tunnetades nimetanud „tõe ümardamiseks“. Selmet tegelikkust vahendada ausameelselt, kultiveeris Valdo Pant ilusalt tõepärast, aga petlikku, võimuosadusele ärgitavat näivtõelust. Seega oli meedias ta vahendiks mitte tõsijutt, vaid Suur Vale — vaat mida voolis ja ümmardas Pant‼ Pandi saavutis oli sovetliku superreaalsuse ENSV-variant, mida üks kildkond ERR-i = riigieelarve vahendeiga puhib rahvusliku ajakirjanduse pärandiks. Eriti näotuks teeb va pandijandi kummardatud kultuskuju tihe koostöö nii siin kui Läänes KGB-žurnalistina tuntud Ervin Martinsoni, alias Jaan Mardiga.

Keegi kommentaator meenutas ERR-i veebis 21. Ⅰ 2016 kl 12:48 Martinsoni varasemat, ajakirjandusse-tuleku eelset talitlust:
Saate kaasautor Ervin Martinson töötas enne raadiosse [ 1952 ] ja televisiooni [ 1965 ] tulekut NKVD-s. Ta kuulas Pagari tänaval jõhkralt üle minu tädi, kes arreteeriti kooli ühiselamust selle eest, et tal oli märkmik "riigivastaste" luuletustega. Veel aastaid hiljem tädi iga kord ehmatas, kui ekraanil Martinsoni nägi, kellest vahepeal oli saanud propaganda-töötaja.
REPORTER 🔫 MARTINSON oli Samaara kubermangus 1924 ilmale tulnud ning Tallinna Metsakalmistule 1977 maetud gebist. Ühes oma õega kuulus ta Eesti sovetiseerimisse kaasatud liidueestlaste sõjajärgse kaadri lähetusse ning oma tegevuses ta tõesti ühitas salapolitseiliku ajakirjanduslikuga aastast 1952 ENSV televisiooni ja raadiokomitees töötades; ringhäälingusaateis kasutas ka varjunime Jaan Mardi. Martinson oli aastast 1961 NLKP liige.

Mundri sai Ervin selga 17-aastaselt Punaarmeega liitudes, misjärel ta 1942 nn Eesti laskurkorpusse määrati. Sai salaluurekoolituse. Sõja järel suunati ta julgeoleku operatiiv-volinikuks Eestisse, kõigepealt NKVD/MGB Pärnu jaoskonda, seejärel Pagari tänava majja pealinnas.

Martinsoni reservkarjäär algas AD1951. Edasi toimis ta esiteks ajalehe Rahva Hääl toimetuses. Märtsis 1952 kandus tema topeltkarjäär ringlevvi, sh raadiouudiste korrespondentsi eest vastutava toimetaja kohale, kümnendi teisel poolel oli E(R)R-i venekeelsete saadete vanemtoimetaja, vastutades mh reprtaažide eest. Eesti TV-s sai temast alul, 1965 venekeelse AK peatoimetaja, alates vahetussaadete toimetuse loomisest 1974 kuni oma surmani oli Martinson ETV vahendussaadete peatoimetaja.


Peale Tallinna raadio + TTS-i levis Martinsoni ropavilje ka eksporditud trükiste kaudu. Ta koostas ja/või toimetas 1962-70 hulga eesti- ja venekeelseid n-ö fašismi- ja emigrantide vastaseid kihutusteoseid. Tollesse ritta kuuluvat raamatut “Elukutse – reetmine” ( Tln, 1970, 336lk ) kokku pannes kimbutas ta AD1963 ka minister Otto Tiefi, kes hindas tolle autori töövõtteid ja -tulemust tagantjärele nii:
Ta on osav müstifikaator ja bluffija, kelle võimed on õpitud revolver-ajakirjanikelt.
Peale ühiste raadio- ja telesaadete olid Pant + Martinson koos konsultandiks ETF-i mängufilmi "Pimedad aknad" tegemise juures. Kolmejaoline ekraaniteos kirjeldas saksa aega „väljendusrikka sümboolikaga verisulis eesti noorukite värbamise ja lammaste ajamise vahel“ ( Uuenduskuuri järel 2008 taas üllitatud ERR/Profilmi DVD-l on Pandi kaasnõunik unustatud ) Martinsoni 1950+1960-ndi tööülesandeks jäi ka Pandi korduv usutlemine tema eluloo segaste tõikade klattimiseks. Kõik vasturääkivused leotati oletatavasti konjakiga lahti, siluti ära ja suleti sõpruse pitseriga. Järgmise korrani.


Martinsoni külastusretk Musta mere sanatooriumis järjekordselt tervistuva hoolealuse juurde 1960-ndi keskel, mis sarnaste väisangute rea viimaseks jäi, silus ühtlasi VP teed ringhäälingust TV-sse. Samas ehk lõtvus ka ohjade pinge, kuna uus ametikoht ja -nimetus võimaldas Pandil jätta raadiokommentaatori leiva ja lõplikult üle minna varem muu seas tehtud teletööle.

Lisaks Venemaa eestlasele täienes Pandi KGB-ülemuste ring nüüd ühe Peipsi-venelasega, kellelt halloo-mees edaspidi gebistliku kihutustöö asjus juhtnööre sai. See oli Vsevolod Naidjonkov/Naidenkov, kirjanduses tuntud Verden Kupperina, ajakirjanduslik varjunimi Volli Tiheda. Naidjonkovi pinnaalune teenistus toimus ülemlikes rangides, teleraadiokomitee välisosakonna juhi, viimase asetäitja ja abi variameteis. Pant oli oma lähemate KGB-semude põlvkonna-kaaslane, vanusevahega veidi üle paari aasta. See võrdsustas suhteid ja lasi Pandil tunda end tegevust kandva kaastöötajana, mitte käsualuse töövõtjana. Sestap on tema haletsemine gebistliku ahistamise ohvrina ülimalt liialdatud, kuigi mõistetav, sest sovetlik ringlevi tõesti kubises igasugu nuhkide ja usaldusisikute Browni liikumises.

PANDI HIND. Kaastöö KGB-le pidi olema niihästi raadio- kui ka telemajas teada ka VP tööandjaile kui tema KGB-isandate usaldusikuile, mistap kindlustas ta moraalset seljatagust, kuigi kaotas tasahilju tähtsust tõhusa materiaalse toena. Lõpuks moodustas see hädavaevu kümnendiku kogu töötasust, mille allikaid Pandil peale julgeoleku ja teleraadio riiklike komiteede oli veel vähemalt kaks: ETF ja ERF. Miks ei võinud Pant ka kaugemale, kõrgemale sihtida? Rumal oleks välistada, et talle terendas ropagandaalse koostöö väljavaade GRU, KGB vm Moskva-keskusega. Ta rõhutabki eneseteadvalt ja läbinähtavalt enda sõltumatust sissetulekute mõttes 16. Ⅳ 1970 läkitatud ning hiljem laialt levitatud pöördumisesஃ teledirektori Leopold Piibu poole:
Teie ( väikese- ) palgalised informaatorid TV-majas ei vääri oma ( mini- ) palka ega usaldust ja tuleks viivitamatult asendada.
Korduv sulustatud viide nuhipalga väiksusele näitab VP üleolekut nii objektiivselt ( nuuskureist ) kui ka subjektiivselt ( telemajast ebausaldusväärse institutsioonina ) Pant teadis oma hinda… Valdo Pandi semu ja pideva lauakaaslase Hardi Tiiduse meenutusel, kui keegi kõrvaline nende seltsi sigines, olnud Valdol komme öelda:
Kallis mees, kas tead, et minu tund maksab nii palju  [ ₽₽-des ] !“   See oli märguanne, et see mees pidi lahkuma. Ta valis seltskonda.
Pant ristis Tiiduse 'politrukiks' ja kommunistliku partei liikmed 'orduvendadeks' olles päriselt tolle 🄓 ordu sõjasulane. Gebiste nimetas Pant „ustavateks ülodeks“, kuigi vastvalminud raadiomajja saabumise järel elas ise seal ustava Ülo allüürnikuna — sõna otseses mõttes. Ent siin selles pugerikus pikemalt peatumata…

Raadio+julgeoleku-komitee üleilmse ühise eetri-produktsiooni juurde tagasi. Saateis ulgueestlasile — ENSVenku-keeli „võõrsil viibivatele kaasmaalastele“ — kasutati anonüümse ropagandaali kõrval ka autorikommentaare. Nii vaatlesid sääl rahvusvahelist elu vaheldumisi Vambola Põder ja Ants Lang, kuna n-ö antifašistlik + eksiil-temaatika oli Valdo Pandi, Jaan Mardi jmt osaks. Kõik neisse saateisse jõudvad tekstid viseeris toona punase pliiatsiga sageli ulatuslikke mahatõmbeid tehes raadio-, ent ühtlasi ka VEKSA-komitee esimees Endel Jaanimägi kas ise või tegi seda siis ta asetäitja/ kohapärija Ülo Koit.  E e s t i  R a a d i o  — see nimi olla legendi kohaselt kah Pandi välmitud — oli olemuselt topeltinstitutsioon ehk KGB variasutus.



 》 EESTI  RAADIO   +   EESTI  TV  KUI   N LIIDU  VARIASUTUSED 《 
I S E K I R I :  V A R I A S U T U S E D   B A L T I  R I I K I D E S


PEALKIRJAGA SAADE. Metsavennana 26. III 1949 kuni 10. VII 1963 elanud vennad olid küüdirongist põgenenud, niisiis, Tabivere ja Tartu vahel läbi vaguniakna. Varjunud samas Tartumaa laante, voorte ja soode vahel, kust oli pärit ka VP, jutustasid nad legaliseerimise järel Pandile+Martinsonile antud intervjuus, oma metsaelust. Samast ajast, mil Pant oma kabuvärinas oli ühenduse kodukandi + kodustega katkestanud, et valida tee mitte kongi, aga salongi. Ojaste-velled olid esialgu võitlusrühmas koos teistega Alfred Villemsi, Rudolf Nõmmiku ja Ülo Aderiga. Esimene sai varsti tulevahetuses surma ning teise ja kolmanda tabasid julgeolekutöötajad hiljem. Umbes aasta pärast metsavenna elu algust jäid nad metsa kahekesi. Hirm aastatega kadus, aga umbusk inimeste vastu olla kasvanud, kuni enam polevat saanud usaldada vanu tuttavaidki. Metsast väljatulek oli mõistetav kergendus…

Usutluse eesmärgis vennad ei kahelnud — julgeolekukomitee soovis nende metsavendluse kohta lisateavet, lootes reporterite abiga kuulda rohkem, kui nad seni otse KGB-le olid rääkinud. Pant oli vendade meelest enne intervjuud kohtunud mõne gebistiga, kuna usutledes viitas ta asjaoludele ja nimetas nimesid, mis peale metsavendade vaid KGB teada olid.

Seltsimees Mürk ja teised [ KGB ] kaastöötajad olid meie vastu sõbralikud
— kiitsid metsavennad võltsil tundetoonil takka Valdo Pandile, kes oli neid esmakordselt trehvanud Tartu leivakombinaadis, oma venna Osvaldi alluvuses labidat viibutamas ja kutsunud kõik tunnikeseks ERR-i Tartu stuudiosse vestlema. Metsaelu hüljates oli Aksel 38 ja Arnold 34 aastat vana. Nende mikrofoniga vestluskaaslane VP oli siis eri ankeetide andmeil 35…40.


Pärast salvestust Musta mere äärde puhkama rutates jättis VP saate viimistluse, k. a pealkiri, EM-i hooleks. Alapealkirja soovitas ta reklaami ( loe: sensatsiooni e „tugeva mulje tekitamise“ — VP ) nimel sõna 'metsavend' või vähemalt 'mets'. Martinson seda nõu kuulda ei võtnud.

Nüüd ERR-i küsitletud ajaloolase Meelis Saueaugu hinnangul olla saatest selguvad operatiivtöö detailid muutnud selle eetrikõlbmatuks. Mis on aga enam kui küsitav. Eks reetlikke seiku saab lindilt iga kell välja lõigata.

Pandi kaasautor+KGB-kuraator
"ajakirjanik" Martinson nendib:
Nad olid bandiidid!
Nagu teada, osalesid saate eetrisobivust hindaval eelkuulamisel sellised raadiorahva esindajad, nagu korrespondent Verner Rohl ( 1931-84 ) + KGB-resident Ülo Koit ( 1925-96 — endine agent "Jaan-2"&nbps;) + poliitiliste saadete peatoimetaja Leonid Parašin ( 1922-97 ) Lisaks saate kaasautor Ervin Martinson, kelle ülestähendused angažeeritud kuulajate arvamistest leiti saatesalvestise juurest. Esimesena mainitud mees soovitas metsavendade naeru lindilt välja lõigata. Kus vähegi võtta andis. Martinsoni märkmeist nähtub ka kolleegiumi ühine soov saatest sürjutada punkrielu puutumust raamatu(te) lugemisega, samuti hirmu ehk teisisõnu metsavendade külma verd puudutavaid lõike. Enam-vähem nõnda see oma ajal määratud publikuni ka jõudma pidi, sest vastasel korral olnuks täna leitud tõenäoselt kärpimata saade, aga seda leitud ei ole.

Järelmina oligi VP kommentaariga varustatud intervjuu eetrisse jõudes poole võrra lühem. Nõnda ka Ojaste-vendade väitel, kes kuulsid saadet alles aastakümneid hiljem ja osutasid salvestuse kärpeile AD2016 asja tagantjärele kommenteerides. Formaadi, kupüüri ja redaktsiooni vastavus Martinsoni märkmeile, samuti koosolekul välmitud lõplik pealkiri paberi ülaservas, — kõik viitab kavapärasele järelviimistlusele, saate eetriküpsusele ja mitte vastupidi. Kust tuli osutus eetrikõlbmatusele?

Rahvusringhääling mängis triplettintervjuu välja viimati kui «Pealkirjata saate». Mis eksitab ja mille taga on ainult avaõiguslik pealiskaudsus — täpsemalt ERR-i arhiivipomo Heli Pika teadmatus ja toimetaja Piret Kriivani oskamatus käekirja lugeda. Martinsoni pealdist 《Tagasi inimeste sekka》 tajus toimetaja valesti: tagasi[-]minevate sekka… Loogiliselt võinuks küsida:  k u h u  tagasi? Pandi või Martinsoni lauale? Ent lint liikus edasi ja leiti hoopis kolmanda isiku sahtlist, so kunagi ringhäälingumuusemi plaane mõlgutand Jaan Lont… Saade jõudiski paari kuuga 2x eetrisse + just plaani kohaselt + sellesama ↑ pealkirja all.

Kuigi raadiokolleegiumi soovitus täiendada saade inkrimineeriva terminiga bandiidid jäi kõrvale, oli tandemi Pant+Martinson 'vabavestlus' korraliku, hea+halva-võmmi-võttega ülekuulamise moodi. Kurjategijaid seadusepügalaga ähvardavale Martinsonile — kelle sõnutsi võinuks metsaelu hüljanud vennastele soolata kuni 6 paragrahvi — vastandus lohutav Pant, kes küsitletavate süükoorma hoopis nende ema õlule kohendas. Vähe sellest…

EMA ei olnud põrmugi pagemisürituse vastu — libistas vanemale vendadest sõrme kuldse kalliskividega sõrmuse ja ütles lihtsalt:

«Kui tahate, siis minge!»
Küüdimeeste meelevalda jäänuna tuli tal ešelonis seitsmele NKVDenkule poegade kadumisest aru anda… Seitse aastat sundasumist Novosibirski oblastis. Ella-Johanna Ojaste ( 1897-2002 ) naasis Eestisse AD1956. Peagi oli see metsas teada. Pojad saatsid emale tunnusmärgi — kalliskividega sõrmuse…

Eetrisse jõudnud saade ei ema nime, ei küüditamisi, ei aastanumbrit 1949 ega poegade metsamineku põhjust — pagemist Siberi-ähvarduse eest — millelegi niisugusele ei vihjanud… Küll sai Johannast — metsavendade emast aga Pandi antiheroiin.

✇ ✇
VALDO PANT: Ja ainus side välise maailmaga, selline regulaarne side, see toimus kelle kaudu?
ARNOLD OJASTE: Viimasel ajal ema kaudu…
AKSEL OJASTE: Me saime küll vahel kokku, aga ta ei teadnud me elukohta.
ARNOLD OJASTE: Teatud [ leppe- ] kuupäevad muidugi olid, et nendel on kokkusaamine ja kui ei olnd, siis läks järgmise kuupäeva peale üle.
ERVIN MARTINSON: Kui tihti te kohtusite emaga?
AKSEL OJASTE: Noh ikka suvel — vähe…
ARNOLD OJASTE: … Korda kolm—neli.
ERVIN MARTINSON: Ja kuskohas toimus see kohtumine?
ARNOLD OJASTE: Noh, vahel kodule ligemal, kuskil teeveerel. Vahel ka pikemalt, aga kohtumised olid ikkagi võrdlemisi lühikesed.
VALDO PANT: Aga sellest ei olnud kordagi emaga juttu, et lõpetaks selle metsaelu ja tuleks välja, hakkaks tööle jne?
AKSEL OJASTE: Jah oli küll. Ta rääkis, jah, et kutsutakse. Aga ta ei uskund ise ka, ütles et ega sellest midagi välja ei tule, et meile ei andestata ja läheb karistuse alla nagunii ja… Tal ei olnd sellesse usku.
ARNOLD OJASTE: Kui emal polnd õiget usku, noh loomulikult meil ka olla ei saand.
ERVIN MARTINSON: Seda rohkem, et kuriteod, mis te toime panite, olid võrdlemisi rängad. Saab nii viie— kuue paragrahvi jaoks paras norm täis — eks ole ju!
AKSEL OJASTE: Täpselt nii.
ARNOLD OJASTE: Jah.
VALDO PANT: Teine asi on veel selles ka, et ema oli, nagu te ütlesite vanem inimene, enne sõda [ IMS ⁉ ] üles kasvanud…
AKSEL OJASTE: Tema on muidugi teises ajas üles kasvanud…
VALDO PANT: Usaldas võib-olla omaealisi rohkem kui kas või ajalehtigi, kus kirjutati, et on amnesteeritud inimesi…
ARNOLD OJASTE: See oli küll nii.
AKSEL OJASTE: Meie alati ei saanud isiklikult näha ka neid pabereid, [ legaliseerimis- ] dokumente. Ma ei tea, kas kunagi vist nägime ühte ka, kui [ see ] oli aegund juba.
PANDI KOMMENTAAR: Lubage ma selgitan kuuljatele pisut. Jutt on Nõukogude võimuorganite poolt emale antud legaliseerimisdokumentidest, mis pakkusid poegadele uut elu vabaduses. Neist jõudis kahjuks pärale ainult üks ja seegi aegunult.
AKSEL OJASTE: … Aegunud oli jah.
ERVIN MARTINSON: Aga emale anti neid kolm — kutset…
AKSEL OJASTE: Jah, oli küll.
VALDO PANT: Kas võime siis nii öelda, et ema ise ei pidanud küllalt jõudsalt sammu ajaga selle tõttu, et ta oli nii vana kasvatusega inimene, ja soovides teile head, faktiliselt tegi halba, pikendas teie metsaelu mitme aasta võrra.
AKSEL OJASTE: Jah, muidugi, see mure — need aastad oleks jäänud olemata.
PANDI KOMMENTAAR: Siin ta on — kodanliku ideoloogia mõju, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.
Need VP epistlid ja väljajätted polnud häda- või iluvaled, vaid võõrvõimu hirmuvalitsusel põhinev ajuloputus — teisisõnu raadiokuulaja „kommunistlik kasvatamine“…

KÜLMA SÕJA SULASED. Läbi Eestis, Leedus ja Ida-Saksamaal paiknevate raadiojaamade regulaarselt eesti pagulasile läkitatud saateis kasutati ka Valdo Pandi kihutuslikke repliike ja lakeeritud reportaaže. Nii ilmus Leedus töötava LL-jaama kaudu Põhja-Ameerikale suunatud kavas oktoobris 1960 eetrisse üks ta vastulause Eesti Päevalehe ( Stk ) sama aasta augustis ilmunud kirjutisele. Umbes ½-tunnised eestikeelsed saated olid KGB soovil + Moskva käsul eetris New Yorgi aja järgi kl 8 õhtuti igal kolmapäeval ja/või reedel perioodil 1959-1974.

Programmi alalisse autorkonda kuulus nii EM kui VP. Mõlema mehe ropagandaalsed käsikirjad on tänaseni tallel. Kas see eetrisõitlus oli samavõrra jälk, kui Enn Kivimaa nimemärgi all teise KGB-agendiga kahasse loodud, sama valda kuuluv teos aastast 1967 Johannes Mihkelsoni kohta ( Vähid nailonis…/RH järjelugu/ETV telelavastus ) ? Küsimuse võib lahtiseks jätta. Pandiliku kihutuse hoost annab aimu raadiorepliigi “Üleeile olin Eestis” lõppakord:
Võib-olla pühendasime Rootsi Eesti Päevalehele pisut rohkem aega, kui see nigel laimulehekülg väärib. Kuid  [ järgneb kõnekäänd VP varamust⁑ ]  laim on nagu kustunud süsi: ta ei põleta, aga määrib. Teie asemel, võõrsilviibivad kuulajad, ei lubaks meie igal sulil mõne krooni eest määrida poriga oma rahvust, sünnimaad ja esivanemate kodu. See on meie ühisvara, mis on ja jääb. Ja jäägu pealegi päevalehe sulemehele tema uus kaabu või kollane vest. Selliste klähvijate kohta öeldi hommikumail juba tuhandeid aastaid tagasi: koerad hauguvad,  k a r a v a n  läheb edasi.

LUUREKESKUSTE TULEVAHTUS. Õhtusse rügavas karavanis oli E(R)R-il peale ajuloputuse otstarbe rakendusi ka üle piiri, Külma sõja välisrindel. Valdo Pandi värbamine langes ajale, kui KGB muutis kardinaalselt eksiilidevastast taktikat ja asendas üldise halva suhtumise pagulaskonna lõhestamisega, vastuolusid süvendades, ühiskonna tasalülitamist tõhustades ja kihutustöö tuld konkreetseile isikuile täpsustades. Riiklik Julgeolekukomitee korraldas eestikeelseid erisaateid Põhja-Ameerikasse sümmeetrilise vastusena USA-le Eesti Vabaduse Hääle algatamisse eest, mis KGB hinnangul sai „ameerika dollareid“, kuigi saated jõudsid eetrisse Hispaaniast ning CIA tegelikult nende rahastamise lõpetas AD1963. Ehkki KGB tollal seda arvatavasti ei teadnud ning vene rublade eest oma eetrisõdalasi värbas — vastustama KGB andmeil Eesti Vabaduse Häälega suhestatud klähvijaid ehk täpsema, gebistide andmeist lähtuva loeteluna: sõjaväelane kol-ltn Eduard Reissaar, ajaloo-professor Juhan Vasar, majandusteadurist diplomaat Villibald Raud… Polnud niisiis juhus, et KGB vajas järgmise põlvkonna propagandiste, samal ajal, kui Eesti Raadio üks olemasolu põhjendusi Moskva vaatevinklist oli hoida alternatiivi väliseetrile ja eeskätt eestikeelseile saateile vabast maailmast.

Sõna vägi on suurem kui sõjavägi.
Eesti vanasõna
Die Feder ist mächtiger als das Schwert.
Saksa vanasõna
Peale kohaliku baasi Tallinna raadiomajas lõi KGB sillapäid ka vastaskaldal — Rootsis, Suurbritannias — ent säälgi eeskätt ja alati võitluseks peavastasega, kelleks oli USA. Agent "Uno" oli KGB mõjukaim kihutuskäsilane kohapeal, kelle ees kahtlemata kahvatusid ühiskonna tasalülitamise üritusis salamisi — selle võrra alama saavutusjärguga — talitlevad tegelased, nagu Inglismaale läkitatud KGB-agent provocateur "Sulg", õige nimega Valter Luks, või end alustuseks Rootsis sisse seadnud Arthur Haman agendinimega "Skvorcov". Kahe viimatimainitu õõnestusüritus õnneks nurjus, kuna kumbki õigel ajal paljastati, miska mõlema vägiteod pühiti Lethesse. Seevastu agent "Uno" = Valdo Pandi saavutusi ses valdavalt prosovetlikus ühisvaras püütakse nüüdis-E(NS)V-s vaikimisi 🄔-märgiga vääristada. Panus ajupesu püsivale toimele, et keegi selle tulemusi enam kunagi ei näe?

Kuigi jutt käib justkui sisutust agitpropist, mida meil karistada kombeks ei ole, tulistas Pant KGB ettekirjutusel sihtmärke, milleks olid konkreetsed isikud. Üldisemalt võttes, jah, väliseestlased, rahvuskaaslased, meie õed + vennad. Pandi antipood(id) aga oli(d) kindla kontuuriga: poliitiline pagulane; patrioot, ent ilma 🄓-embleemita, mehepoeg, kes ju koolipingist vabadust + vabariiki kaitsma läks ning igavesti truuna võimupöördeid ja võõra mobilisatsiooni komandot trotsis ning lõpuks žurnalistika kõrvalt samamoodi võis mahtida stsenaristi või režissöörina tegutseda… Vastaspooluste asünkroonne ühtsus on tõsieluline. Küllap leiaks sarnasusi veel, küsides ja vaadates terasemalt: kui selgelt need inimkujud ta laskeavas välja joonistusid ja kes need VP  vis-à-vis'd teispool raudkardinat olid?


K Ü L M   S Õ D A   A M E E R I K A   H Ä Ä L E G A

Pant pole kaugeltki see „suurmees, kes ühegi aja raamidesse ei mahu“… muidugi v.a inimnäolise = utoopilise kommunismi raamid, mis ENSV+CCCP-i uutjate kurvastuseks purunesid. Ilma ambivalentse retoorikata sobitub VP eesti diskursustes nii vandi- kui ka fritsuaega, sest olgu sõja- või sõnaväega  —  s õ d a  oli ta element = ühtlasi kirg + peamine algaine + ainestik. Žurnalistina kui uuenduslik tahes lubatu piire ta väljakutsuvalt, provokaatori moodi ei ületa. Pandi esimene teleülemus ei eksi nimetades teda ↓ „ideoloogiks sõna paremas mõttes“ = teda režiimile ustavaks pidades, kuna ≠ muus-mõttes-ideoloogid ENSV-s olid kas vangistatud või siit pagendatud. Pandile istub kõige enam ikkagi vandirüü. Ja vastavais annaalides väärib VP igati Nõukogude publitsisti tunnus(tus)märki ning see talle panuse eest nii Külma sõja nähtaval kui ka nähtamatul rindel ju eluajal omistati. Pandile polnud pennigi väärt ei eesti aeg ega EV omariiklus, mis talle meenutas vaid 'vürtspoodnikke' + 'bulvarilehti'. Pandil ei olnud vaja 🄔 vabariiki ja EV ei vaja Panti. Mistap teda „eesti näitekirjanikuks“ või sama täiendiga raadio- ja telepublitsistiks upitada on rüve. Küllap mehike passib kuidagi ka XX sajandi lõpus valitud Eesti sajandi-suurkujude sekka, kuhu on sattunud 3½ jakirjanikku. Neist vaid ühe 🄔-olemus on ≥50% sini-must-valge ning see pole mingil juhul Pant. Sest tema — pojuke eelistas rinnapiimagi veri-🄓-se või vähemalt roosana.

HAIGE VAHELIKU KATSUMUSED… Ta väljendas alati üht 🄓-usku ( progressi ) ja publitsisti kires ründas Toompead pidevalt punalipuga + ( kui vähegi võimalik ) lahingumasinail. Oma sangari otsingul saatis Valdo Panti autilinate loomulik kõlin:

Üleliidulise ( Moskva ) Raadio preemia  1954 Pobeda molodogo talanta ( Helmi Puur ) korduvalt ajakirjanike🄝liidu aastapreemia laureaat raadiointervjuude/-publitsistika eest  1959 Meid/Neid/Nad vabastas Nõukogude armee  1961 Sõduri/Pidupäevi meenutades [ Kalevi-Liiva kohtuprotsess + kompartei XXII kongress Moskvas, kaasautorid Lembit Lauri + Klaus Mikko ]  1964 Interpreedi ( Georg Ots ) tööpäev  1965 Isad ja pojad

Samas võib nentida tõsiasja, et «Suure Isamaasõja kangelaslikku heitlust kajastav TV-sari  T㉕AT  [ 1966…1970 ] jäi Valdo Pandi loome kõrglennuks», mida vääristati ametlikult üleliidulise preemiaga ( laureaadi rinnamärk ja 500₽ = 1½ x VP kuusissetulek ) televallas 1967, ent mitte ühelgi järgmisel aastal. Küll seostus sarja ning selle tagumist otsa pidi Külma sõtta ulatuva järjega  1971-1976 Kas mäletad? Eesti NSV teenelise ajakirjaniku aunimetus aastast 1974.

Nii ta sai lõpuks oma ondatra-mütsi ja punase vesti.

Telejuht Leopold Piip pinguldas oma alluva — eetriprofessionaali + „kõige paremas mõttes ideoloogi“ — ajakirjanduslikud tõdemused kenasti kokku VP järgmise tsitaadiga:

Kuulus rmt Heino Anto tõlkes
ilmus 3 trükis 1938∥1940∥1988

Kui mind ei kuulata ega vaadata ja kui minu saatest osa ei saada, pole ma kopikatki väärt.
Tema hääl ja videod võivad suitsu kombel ilmaruumi hajunud olla, aga sisendused jäävad. Need ei lasu rahvusliku teadvuse allhoovusis vaikimisi, vaid värelevad eesti teabeväljas tänaseni — nt kolmesaja tuhande müüt… Miks toimib Pandi vale ja selle üürike + õõnes vire ei vaibu nagu õletuli? — Ivar Trikli järgi „Valdo Pandi publitsistikas kujunes otsustavaks lummajaks tema  t o t a a l n e  i s i k s u s ,  tema ise igas asjas…“ mida käsitles. See hinnang tänaseni ausa arvustuseta VP-le jääb eesti senise telekriitika armetuks tipuks. Kuid Triklile paradigma eest — aitüma!

Pandi aja- ja hingelukku avava võtmena on von Coudenhove-Kalergi ja Hansen-Tammsaare poliitiliste ja psühholoogiliste vahendite süntees tõhusam kui seni kasutatud maausu, astroloogia või klassivõitluse pseudoteooriad. Totaalses inimeses nägi Paneuroopa-liikumise aktivist krahv von Coudenhove-Kalergi klassikalise Euroopa, ristiusu ja rüütellikkuse meeme järgiva õhtumaise kultuuri ideaali, kus inimese olemust kujundavad isiksuse vabadus, ligimesearmastus, truudus, vaprus ja au. Totaalset inimest kehastas tal inglise härrasmees — džentelmen, kes Anton Hansen-Tammsaarel omakorda oli vastandiks vurlele ≠ mats. Liivimaa Pandi-nimelisi matse kiskus kismetina linnaelu 0+4-kordseis mugavais kortermajades, mis pole patt.
M a t s   on  alalhoidlik  loodusinimene, talupoeg või muu vaikne viljeleja.
V u r l e   on  uuendaja, algataja, leiutaja, looja — revolutsionäär.
Hando Runnel
«Matsid, vurled, meremehed»
KjK 1986 nr 3, lk 147-150 )
Raamatu 《Totaalne riik ÷ totaalne inimene》 eestindus pigem polnud Valdole eakohane lektüür, kuid Anton Hansen-Tammsaare detsembris 1939 ja kordusena 1940 ajakirjas Eesti Noorus ilmunud 《Truudus》 ehk oli. Võta mis dokument tahes, Valdo oli sellal ikka teismeline, ja nii pöördus AHT oma vaimses testamendis ka tema poole:
… õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu.
Neidsamu püsiväärtusi on postuumselt VP-le omistatud paari ta teenelise kaasteelise poolt, alates Ago Ustalist ja lõpetades VP menuka eluloo-raamatu kirjutanud Ene Hioniga, kellest viimane midagi sellist koguni VP eluaateks nihverdas. Ilmselt heatahtlik võltsing mõlema puhul.



Pant siiski jooksis end võhmale võõrvõimu rakkes, Eestimaa kui 🄓-provintsi pealinnas. Punavurle ja sõltlase, mitte isanda = subjektina. Pant oli objektiivselt sovetitotalitaarse süsteemi soveldatud mutrike. Hädavajalik ENSV-le. Eestile mitte.


OTSIME UUSI PANTE   VALETAMINE LUBATUD ❢
Seniste Pandi-laureaatide enamus ela(nu)ks ilma preemiata sama hästi või isegi paremini ning aasta-aastalt lisandub neid, keda too n-ö auraha pigem kohutab + plassib nii mainet kui taset alla kiskudes. Kas Vahur Kersna nt varem ise pandipreemiaga ruunamata jäänult oleks ikka röögatute kääridega läinud teleiidol Otile kallale ja teda häbematu lavastuspettusega julenud igaveseks juudiks ümber lõigata — teha Otist kohikukke, täiesti tarbetut heteroikooni⁉ Urmas Ott oli ENSV esimene telestaar — siiski! —vandiaja taagata, mistap vääriks viimaseni ausust. Vaba maa avalik-õiguslik teleprofipreemia peaks olema Urmas Oti nimeline. Kelle veel⁈

Eesti TV rekane tee vabaduse poole on kulgenud publikule kergemini seeditava ropamoona otsinguis. Kõigepealt nihkus veel VP kõrvalt esile ja irdus sisutuma ajaviite poole Rein Karemäe ( Võõrastele sissekäik keelatud, 1965-68; Reporter vahetab elukutset, 1970; jmt sarjad ) Temast pandilikum Mati Talvik takerdus teleautoriteedi jälgedes kontrpropagandistlikku ajalooporri ja seda eeskätt sarisaates Ainult üks miljon ( 1979-80 ) — „milles ta ta jätkab VP traditsioone“ — nagu leidis Ivar Trikkel poliitpublitsistlikku teleseriaali mõeldes. Vaid Toomas Uba võib pandipärjaga laureaatide reas lugeda kõige kiuste vabaks ajakirjanikuks.

Eesti keskmise ½-aastapalga = 7300€ väärtuslik veetlus ei teisenda tänase Pandi-preemia amoraalsust ega muuda tõsiasja, et selle annetajad kannavad igale laureaadile — prosovetlike žurnalistide järelpõlve esindajaile aganase pandi-pärandi-tombukesega üle kesise tunnetuse, nagu oleks nendegi kaasajal ebaausus kohane ja vale lubatud — peaasi et tulem   i l u s    on !  Hullem võib taolise moraalse erosiooni järelm olla vaid avaõigusliku ajakirjanduse enda jaoks, kui seal vandilakei kultus kestab.

Ehk ei torka see silma kohe, kuni ERR-i auditooriumis ilma teeb Ostalgiline segment, ent küsitavus sugeneb põlvkondade vahetumisega loomuldasa. Usaldamatus süveneb, nii et terve publik sovetiaja-taaka arutult pühitsevast ERR-ist lõpuks võõrandub. Niisiis, kui ETV+ER minevik ongi ENSV-s panditud, siis eesti rahvusringlevi tulevik kindlasti mitte. Mistap, eesti rahvas, rõõmusta koos Arvo Pärdiga: sovetiaja pandist prii aeg leeb paari kümnendiga niikuinii!


 》  ARVO PÄRT : (POST)SOVETISM KESTAB POOL SAJANDIT  《 
N E W   Y O R K   T I M E S  / A D 2 0 1 0 /  E E S T I   M E E L

Valdo Pandi kangelase*** + stiili + valede näide ühel pöördel 》+ kommentaar



ALLIKAVIITED:
📁📂 Riigiarhiivi fondid ERA—R-1590—1—1192 // 1175 // 1403.
🔘🔊 Eesti Donbass enne ja nüüd — Tln raadio (ERR) 28. Ⅶ 1950.
Üleeile olin Eestis — Tln raadio (ERR) 13. Ⅹ 1960.
Kakskümmend aastat tagasi, Ⅱ — Tln raadio (ERR) 28. Ⅵ 1960.
Tagasi inimeste sekka — Aksel, Arnold ja Osvald Ojaste triplettintervjuu VP-le + Ervin Martinsonile juulis 1963. — Tln raadio 10. Ⅷ 1963; Moskva raadio 21. Ⅸ 1963 // ERR-1 15. Ⅻ 2016 // 21. Ⅰ 2017.

📺📡 Aksel + Arnold Ojaste intervjuu Christel Karitsale. Ringvaade, ETV 24. Ⅲ 2016.
📚📕 Aeg trükis, eetris, ekraanil, Ⅰ + Ⅱ. Tln, 1976//1985, 216lk//248lk.
Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee Ⅱ ja Ⅳ osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, lk 176.
Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee Ⅳ osakonna tööst 1. Ⅳ 1954 — 1. V 1955 ja 1955. aastal. Tln, 1999, lk 12, 86-87.
Dokumente — Elu kui mäng mikrofoni, süsta, süstlaga, süstlata. [Põltsamaa] 2018, lk 88-93.
Alfred Hanschmidt, Nähtamatu duell. Tln, 1969, lk 142.
Lembit Lauri, VP ja tema T㉕AT. Edasi 4.-17. V 1988 joonealune, Trt, 20lk.

⁑ VP väljakirjutusi loetud raamatutest. — Kas mäletad… Koostaja Voldemar Lindström Tln, 2001, lk 51.
ஃ Lugupeetud sm Leopold Piip. — Samas, lk 44-45.
VP, Läbi Tallinna ja aastate. Looming, 1960 nr 7 lk 1045-1058.
* Tuisuöö (Lasud tuisus, Ugala 30. Ⅻ 1976) — VP, Näidendid. Tln, 1978, lk 77-151.
*** VP, Tundmatu kangelase jälgedes. — Võitluse radadel. Tln, 1960, lk 405-426.


Leida Tarand, Mälestused. Tln, 2006, lk 252-253.
Otto Tief, Kus on Tartu ülikooli väärisasjad? MRP-AEG Infobülletään, Ⅻ, 1988. — Tln, 1998, lk 302-303.
Hardi Tiidus, VP. — Toivo Tootsen, Vana Hõbe. [Trt] 2013, lk 222-224.
Ivar Trikkel, Ringhäälinguaeg. Tln, 1998, 183lk.
📰📂 Rainer Kerge, Neliteist aastat metsas punkris. ÕL 2. Ⅷ 2006.
Sander Koit, Anette Parksepp, Allan Rajavee, VP — ühel päeval atakiga haiglas… ERR.EE 21. I 2018.
VP, Televisioonimammut ristlõikes. SjV 11. Ⅸ 1970.
VP, Mitmelt lainelt. SjV 8. V 1964.

Jaan Peetsalu, Nii sai alguse Siberitee. Vooremaa 26. Ⅲ 2011.
Leopold Piip, VP sellisena, nagu teda mäletan. SjV 23. Ⅶ 1982.
Juhani Püttsepp, Kolme kiviga sõrmus. Trt PM 13. Ⅵ 2001.
Ivar Trikkel, Ajapeegel. SjV 5. V 1979.
Ivar Trikkel, MK ja ühiskond. SjV 5. V 1967.
Paul Uusman, Ta oleks saanud 50… SjV 20. I 1978.
Kalju Uibo, "Pimedad aknad". SjV 19. Ⅳ 1968.
🎨✐ Vurrpiltide Chroma Abbreviation, Puff, Heaven and Hell, Gone-1, Gone-2 ja Gone-3 autoriõigused kuuluvad LA firmale ©Angular Geometry, 2014-2018.‏ Vurrpildis Agendinimi Uno on kasutatud Esiplaanil Fookus Meedia OÜ Elukirja erinumbri Eesti Ajalugu kaanepilte.

Kommentaare ei ole: